Pange oma tütred lukku ja toppige nende rinnahoidjad küüslauku täis – The Vampire Lovers (1970)
Posted By Xipe on March 15, 2010
Lesbistunud vampiirid on tulnud, et nõuda kogukonna noorte naiste verd ja pöörata nende seksuaalset orientatsiooni!
Praegu on ju ajad iseenesest teised ja kinodes pigem popid meessoost omasooiharad vampiirid, kes lisaks veel helendavad pimedas või valges või kapis või kus iganes, (vist selleks, et nendest õhkav empaatiavõime, naiste mõtete lugemise oskus ja vastassoo tunnetest hoolimine eriti kaugele välja paistaks).
Sellisel ajal, kus igal pool on kapihomodest meesvampiirid, ongi ju hea vaadata filme ajast, mil mõisteti asja teha, omasooiharust jagus ainult naisvampiiridele ja mitte kellegi rinnad ega kõhulihased polnud arvutiga tehtud.
Olgu, olgu, ka meie siin ei mõista, mis inimesi lesbivampiirifilme õuduse alla klassifitseerima sunnib. Mis on näiteks siin filmis need kaadrid, mis peaks üles kutsuma õõvatunnet ja sundima vaatajat kätega oma silmi katma? Kas on need tõesti kohad, kus Ingrid Pitt tungib lapseliku ja armsa Madeleine Smithi voodisse, et limpsida ta kaela ja imeda ta rindadest (!) verd?
See-eest aga tõesti, siin on sünged lossid, vampiirid, vereimemine, koguni peade raiumine ja mis veel tähtsam, PETER CUSHING.
Kas klassifitseerida lugu õudusfilmiks või ajalooliseks lesbidraamaks vereimemise ja Peter Cushinguga, jäägu aga lõpuks iga ühe enese otsustada.
Ei ole meile kellelegi haritud inimestest ju ka mõeldamatu, et kuskil kedagi tõesti hirmutab kohutav kujutlus sellest, et naisvampiirid ründavad noori peretütreid, tühjendavad neid verest ja suunavad ümber nende seksuaalset iha.
Kusjuures olgu märgitud, et vampiiride vahend kummagi koletu eesmärgi saavutamiseks on asjasse pühendamata vaatajale kergesti segamini aetav lesbiseksiga.
Lisaks lesbiseksile ja sügavale kostüümidraamale on filmis ka Peter Cushing. Alguses vähemalt. Hiljem peab vist minema mõne teise Hammeri filmi võtetele kohustuslikus korras korraks oma nägu näitama ja jõuab sealt tagasi täpselt ajaks, mil lesbid on piisavalt hullanud ja vereimejatele tuleb vaiad rinnakorvi peksta ning mõõga abil nende pead kehadest eemaldada.
Tähendab, Peter Cushing küll on, kuid tähtsam on siiski lesbiseks.
Kokkuvõte: Kas seda filmi tuleks vaadata?
1) Coca-colast läbi imbunud riietega ja popkorni rasva järgi lehkavatele noortele olgu märgitud, et naisvampiiride alastistseene on, aga see-eest on film ajast, mil ohvrid vampiirihammustusega veel ei saanud kaasa automaatselt ka kung fu oskust. Seetõttu, naisvampiirid paljaste tissidega olemas, aga kung fu lahingud mitte. Selle asemel on kostüümidraama…
Ja kostüümideta draama…
Ja kõik need keskealised naised, kes kihelevad vaid, et tunda endal läbi ekraani Robert Paddingtoni läbilõikavat pilku ja kes ei janune millegi järele rohkem kui võimaluse järele limpsida oma silmadega üle alaealiste poiste paljastatud karvadeta rinna, peavad kahjuks ka pettuma, kuna vampiiride meessugu esindab filmis ainult üks selline isend:
Ja see isend lihtsalt passib akna taga hobuse seljas alati kui vampiirid hullavad ja ei tee midagi muud. Kuigi ta pilk on kindlasti peaaegu sama sügav ja hinge haarav kui karupoeg-Paddingtoni oma, toorest poisiliha keskealised naised siit ei saa.
Niisiis, film ei ole nendele, kelle arust õige vampiir liigub saltodega ja iga teise hüppega lööb kellelegi kannaga pähe ja see film ei ole ka keskealistele koduperenaistele, kes kihelevad küsitavast seksuaalsest orientatsioonist helendavate Robert Paddingtonide järgi.
Olgem aga ausad, kõigile neile, kellele meeldib mõte noori tüdrukuid ründavast Ingrid Pittist või köidab sügavadekolteeline kostüümidraama, on siiski tegu haarava ja mitmetahulise filmiga, mis käsitleb lesbivampiiride probleemi mitme erineva nurga alt ning nii magamis- kui vannitoas.
Kostüümidraamana: 8/10 – See film vaatab kostüüme süviti ja ei piirdu vaid pealiskaudse pilguga, vaid tungib ka kostüümide alla.
Hinne kui võtta arvesse seda, et võib-olla film on vahepeal natukene igav: 7/10

















