filmiblog

Blogi filmidest, ILMA muusikaplaaditutvustusteta.

Eepika- ja plahvatusfilmide edetabel 2012 / plahvatab Batmane ja haldjaid

Posted By Xipe on December 31, 2011

… ja tulnukaid ja liibukates superkangelasi.

2012 on tulemas kohe-kohe, mis tähendab, et on täiesti viimane aeg võtta midagi kokku ja teha millestki edetabel.

Ma olen vanamoeline. Mulle seostub aastavahetus plahvatustega. Plahvatagu teie postkast või korralikult sihitud rakett, mille te olete sihtinud naabermaja aknasse, aga plahvatab midagi aastavahetustel juba arvatavasti mitusada aastat (esialgu ehk hiina aastavahetustel) täiesti olenemata sellest, kas saabub maailma lõpp ja masinad lähevad hulluks või mitte.

 

Ja iga kord kui te imdb-sse või youtube’i midagi vaatama lähete on seal jälle uus kõigi-aegade-kõige-suurema filmi treiler, kõik täis plahvatusi (Te arvatavasti kurdate, et Kääbikus ei plahvata veel üldse päkapikke ja nad ainult jörisevad, aga aasta on pikk, nad jõuavad.)

Siin aga ongi, kõige suuremate ja plahvatuserohkemate asjade edetabel aastaks 2012, top 5 :

Positsioon 5. The Dark Knight Rises

Te saate aru kui eepiline see nimekiri on sellest, et uusim Batman on viiendal kohal.


Gotham City ja töölisklassi revolutsioon. See kampaania sarnaneb nii lubamatult palju eelmiste Batmani filmide omaga, mistõttu me ei saa öelda, et see sobiks nimekirjas kuhugi ette poole, aga siin on õhku lastav ameerika jalgpalli väljak, taustaks lauldakse ameeriklastele kindlasti väga eepilist “Kriipse ja täppe” ja vahepeale õigel hetkel pistetud emotsionaalne lause või kaks kuni lõpus linnatänavatele ilmuva tanki ja batlennukini välja näitavad selgelt kui kindlasti see treiler on üks kõige eepilisem, mis youtube’is on avaldatud viimase vähemalt paari nädala jooksul.

4. The Avengers



Selles filmis kõik ühe suure koomiksifirma suspedes superkangelased (võib-olla mitte kõik, Spaider-Männ vist blokib) on pandud kokku. Näiteks on siin Thor, Kapten Ameerika, Raudmees ja Scarlett Johansson, kõiki mängivad mõned praegu tähtsust omavad Hollywoodi superstaarid (nagu Scarlett Johansson) ja režissöör on übernohik ja nohikute überiidol Joss Whedon.

Ja kas juba see treiler ei näita, et stsenaarium on parem kui Thoril. Ja eepilisem.

3. The Expendables 2

Positsioon 3. Te ehk olete näinud esimest “Expendables’i” filmi. Võimalik, et te heitsite ette, et seal polnud Van Dammet, Chuck Norrist ja et Bruce Willis ja Arnold Schwarzenegger ei hoidnud korrakski käes ühtegi tulirelva. Vaadake aga nüüd seda minutilist treilerit.


Jah, juba esimene minutiline treiler parandab ära neli esimese filmi põhilist viga ja see on selgelt eepilisem kui kõik need suspedes mehed positsioonil 4 ja 5 kokku.

Aga loomulikult ma pean arvestama ka kõigi nendega, kes kurtsid, et esimeses filmis polnud Steven Seagalit, mistõttu see treiler ei pääse positsioonile 2 või 1.

Positsioon 2. The Hobbit.

See on “Sõrmuste isanda” eellugu, kirjutatud sama kirjaniku poolt ja tehtud filmiks sama režissööri poolt, kes tegi ära need kolm suurt filmi, mida te nüüd jõulude ajal korduvalt haldjakõrvadega tüdrukuid internetti riputamiseks joonistades diivanil istudes vaatate. Selle filmi suurimaks raskuseks saab arvatavasti see, kuidas teha see vähem eepiliseks kui “Sõrmuste isand”, eesmärgil, et ta oleks õigesti raamatutruu. See aga läheb vist keeruliseks, sest see film on juba jaotatud kaheks ja kuulduste järgi selle kaheks jaotatud filmi eelarve on juba märkimisväärselt suurem sellest, mida nad Sõrmuste isandas kolmele filmile kulutasid, tegelikult väidetavalt kõige suurem summa, mida keegi kunagi üldse filmi tehes on kulutanud. Järeldus, võib-olla on see film (need filmid) uskumatult eepiline, aga see ei ole raamatutruu, sest kõige uuem eestikeelne Kääbik on ainult 218 lehekülge pikk.

Aga ehk on siia siis kokku pandud kõik need tähtsad asjad, mis Sõrmuste isandast välja jäid, nagu Tom Bombadill ja rohelisel aasal tantsivad end paljaks kiskunud kääbikud.

1. Prometheus

Ja viimaks esimene. Me jõudsime siia umbes nädal aega tagasi. See treiler on nii eepiline, et sellel on rohkem treilereid kui suuremal osal filmidel. Kolm. See on number, mitu treilerit lasti selle minutilisele treileri reklaamimiseks ametlikult youtube’i enne kui nad julgesid internetti lasta selle treileri. Mitteametlike treilerite haldamiseks meil puuduvad andmed ja viitsimine neid andmeid hankida.

Need kolm treilerit aga on siin:

Ja siin on treiler:


See on nagu Avatar, ainult, et õudusfilm (kõigi eelduste järgi), eellugu Alienile esimese Alieni režissöörilt, kes on vahepeal teinud “Blade Runneri” ja “Gladiaatori”, lisaks on siin H.R Gigeri falliliste aladoonidega ja vagiinakujuliste sekstorudega* maastikud 3D-s! Kas ma pean suurtele filmihuvilistele veel midagi ütlema.

***

Aga nüüd on see läbi. Aasta ja edetabel. See oli 2012. aasta edetabel filmidest, mis tunduvad esialgu kas kõige paremad või halvemad filmid, mis iial tehtud ja mille kohta te paari aasta pärast arvate, et need on enam-vähem.

Sööge oma viimaseid verivorste, enne kui kopp ees on ja nautige oma kahepäevalist puhkust. Äkki maailm ei lõppe veel ja millalgi sügise poole hoopis. Side lõpp selleks aastaks.

*Sisevihje kunstitundjatele.

[koht, kus peaks üks postitus olema]

Posted By Xipe on December 27, 2011

Olukord on nüüd selline, et postitus, mille peale te ilmselt siia tulite, on praegu täiesti tehnilistel põhjustel maas. Teil on nüüd mitu varianti, mida selle õhtuga edasi peale hakata ja postituse lugemine ei ole nende seas.

Olenevalt meie tehnilise personali (jah, minu) viitsimisest võib see postitus ühel hetkel kui te seda kõige vähem ootate, olla siin tagasi. Aga hetkel, vaadake filmi, koristage tuba, öelge kellelegi, et te teda armastate või tehke midagi muud, mida te sellises olukorras tavaliselt teete.

The Thing (2011)

Posted By Xipe on December 4, 2011

 

Uusversioon TV3 90ndate põhipärlist. Mis juhtus Norra laagris enne kui The Thing läks Ameerika laagrisse?

Koletised olid siis tehtud arvutiga ja The Thingiga võitles hoopis üks tüdruk. Hea on, et kambas oli päris palju ameeriklasi, mistõttu nad kõik said rääkida ameerika keeles.

Veretesti stseeni asemel on stseen, kus tegelased vaatavad, kas üksteisel hambaplomme on.

“Kes on The Thing ja kes ei ole The Thing” õhustik on peaaegu paigas ja see “kas nad panid kõik otsad õigesti kokku” moment on filmil hea. Nad on palju originaali vaadanud ja see on mistahes uusversiooni puhul kindlasti tunnustust väärt. Filmi vaadates ja otsi kokku viies tekib tunne, et nemad jälgisid rohkem pisiasju kui sina.

Võiks ju vinguda arvutiefektide üle ja öelda, et selline koletis peaks kummisem ja materjaalsem välja nägema, aga hing on õige ja armastus värdinimvormide ja lõhki minevate nägude järgi olemas.

7,5/10

 

Generatsioon P (PÖFF) 2011

Posted By Xipe on November 30, 2011

Kuidas teha filmi raamatu põhjal? Venelased kasutavad tavatut lahendust – teeme, nagu raamatus on. Täiesti erinev hollywoodlikust “mida me veel ära saame muuta” põhimõttest. “Generatsioon P” puhul kehtib see ka. “Generatsioon P” on nagu raamat. Või vähemalt nagu ma mäletan raamatut olevat. On kopiraiter, kes sööb seeni ja limpsib lsd-marke ja räägib Che Guevaraga ja mõtleb Ameerika brändidele sloganeid välja. Voh. Ta saab tähtsaid nägemusi inimese olemusest postmodernistlikus maailmas, anaalsest/oraalsest vau-faktorist, mille järgi reklaamimaailmas tasub end orienteerida (vene vaataja peab tegema “vau” selle peale, mida ta reklaamis näeb. Täpsemalt ta peab tegema “vau” selle peale kui palju võimu ja raha firmal on, et nad nii sita reklaami tegid. ) ja paremate reklaamilahenduste kohta ja film on põhimõtteliselt sellest samast.

Ülesehituselt me võime öelda, et ta on uimane teises vaatuses ja kõige parem slogan raamatust (“Do it yourself motherfucker” – Reebok) jäi välja, aga ta on kindlasti algmaterjalitruu ja hingega tehtud. Vene hingega täpsemalt. Ja vene hingest.

7/10

Valkoinen peura (1952)

Posted By Xipe on November 29, 2011

Kui Mehhikos on mehhiko maadlejast superkangelane, siis soomlastel on muidugi olemas õudusfilm liba-põhjapõdrast. See tehti aastal  1952 ja selle režissööriks oli Erik Blomberg.

Naine tahab armunõu nõia käest, aga saab hoopis libapõhjapõdraks.

Külaelanikud ajavad taga ja tapavad ära.

Päris ilus film.

7/10

 

Habemus papam – mitte vähem PÖFF film

Posted By Xipe on November 29, 2011

Valitakse uus paavst. Paavst ei taha paavstiks hakata. Tal on närvivapustus. Talle korraldatakse seanss psühholoogiga. Sellest pole abi. Paavst jookseb minema ja tegeleb eneseotsingutega ja samal ajal psühholoog korraldab katedraalis kardinalidega võrkpalliturniiri.

Paavsti keeldumine tekitab ahastust…

…sest kõik on ära unustanud, milliseid mehi (ja võib-olla isegi üks naine) keskajal paavstiks valiti ja see, et paavst ei taha olla paavst kõlab tänapäeval nagu väga õudne asi.

Teises vaatuses uimane, aga hea film.

7/10

Veski ja rist… ehk üks PÖFFi film

Posted By Xipe on November 28, 2011

Ühest Pieter Bruegheli maalist on tehtud film. Pieter Brueghel on see mees, kes kunstiajaloo tundidest on arvatavasti meelde jäänud selliste piltidega nagu “Pime juhatab pimedat”…

 

ja “Talupoja pulm”…

… loomulikult juhul kui teile midagi kunsti ajaloo tundidest on meelde jäänud.

Brueghel on aga tegelane, kes väga hästi oleks võinud meelde jääda, sest ta on tegelikult teinud veel selliseid ägedaid pilte, nagu “Ikarose langemine”…

(vihjena võin öelda, et Ikaros on all paremas nurgas), ja selliseid paneme-hästi-palju-igasugust-kraami-ühte-pilti -kokku tüüpi pilte, nagu “Madalmaade vanasõnad”…

 

… milles on koos umbes 100 kõnekäändu põhimõttega, et sa võtad luubi kätte ja otsid välja “ujuda vastu hoovust” ja “hambuni relvastatud”  ja “peksa kui pead vastu kiviseina”.

 

See film on tehtud aga hoopis ühest teisest pildist – “Kolgata teekonnast” ehk pildist sellest, kuidas Jeesus lohistab risti Kolgatasse ja ta ümber patseerivad 16. sajandi hispaania sõdurid ja hollandi talupojad ja ees künka peal on Jeesust leinavad lähedased. See näeb välja selline…

Film täpsemalt toimub selle pildi sees, seal ratsutavad sõdurid, inimesed veeretavad vankrirattaid ja ringi käib Pieter Brueghel vanem ehk Rutger Hauer…

…, kes maalib seda.

Ehk siis see on nagu “Across the Universe”, ainult, et biitlite lugude asemel on tehtud film ühe Pieter Bruegheli pildi põhjal, ehk sa saad teada, mida vasikat tünnis kandvad tegelased enne tegid, näed seda, kes sinna paremasse serva ratta peale tõmmatud oli, saad teada, et ees servas istuv mees on saiamüüja ja näed vanameest, kes üleval veskis istub, keda sa pildi peal iialgi ei näe, sest ta on lihtsalt nii väike (kui ta üldse on seal) , aga kunstihuvilistele kindlasti lõbu ja avastamisrõõmu on. Ja ilus on ka.

Selle põhjal peab nentima, et mina olen ka kunstihuviline.

Ja ma üldse ei ütleks ära kui nad teevad nüüd ühe sequeli sellest vanasõnadega pildist.

7,5/10

 

Millal lõppeb maailm ja kes on kolmas antikristus ehk History Channel: The Lost Book of Nostradamus (2007)

Posted By Xipe on November 19, 2011

Leiti raamat, mis võib kuuluda Nostradamusele ja selles raamatus on põleva torni pilt…

lost book of nostradamus - burning tower

Siin saates antakse see pilt kätte ameeriklastest Nostradamuse uurijatele ja mis te arvate, mis siis juhtub?

Täpselt. Siis juhtub see, et pool saadet on tuksis – kamp ekspertnõidu ja alkeemiauurijaid üritab igast väiksemast kriipsujukust Osama Bin Ladenit välja lugeda.

Stseeni tüüpülesehitus on, et ühele nõiale või alkeemia eksperdile antakse selline pilt kätte…

PLATE_35

…ja siis ta seletab “Aga minu arust on seal ratta sees Nostradamus selgelt püüdnud kujutada New Yorki, sest need klotsikujulised vormid on igal juhul rohkem tänapäeva linn kui mõni linn 15. või 16. sajandist, ja need paadid või tähed, mis seal ümber on, ei olegi paadid, vaid lennukid, mis nende klotside… või tähendab, selle New Yorki poole lendavad.”

Rabav, lihtsalt rabav.

Siin pildil seevastu selgub näiteks, et on näidatud selgelt paavsti võitlemas kommunismiga…

Lost_Book_Of_Nostradamus_8

Vaadake, vaadake. Te saate ise ka aru. See elukas, kelle kõrile paavst mõõgaga näitab, on ju nagu karu. Ja uurige ta kehaasendit täpsemalt. Seda võib ju mõista kui “sissetungivat” karu.

Jah, mina oleks ka öelnud esimese hooga, et saurus-paavst aastal 3014 ajab jahiretkel inimnirki taga, aga no ekspertarvamus.

3/10

Selgub, et Nostradamuse jõusse uskumisele (mida ma pühapäevauskujana täiesti aktsepteerisin) mõjub halvasti kui sa vaatad mõnda dokumentaalfilmi, milles sulle seletatakse täpselt miks sa peaksid uskuma, et ta nii suur ennustaja oli (a la sõna “Hislep” kõlab peaaegu nagu Hitler, mistõttu ta ennustas Hitlerit ette)

 

1 PÖFFi film: Ya tebya lyublyu

Posted By Xipe on November 19, 2011

 

Väidetava vene pätipealinna elanike kätte on antud kaamera ja lastud neil filmida oma elu. Ma ise sain tutvustusest valesti aru ja ootasin pättide elu ja kuritegevust, mille asemel film on täis rohkem suhteid ja mitte pättide suhteid, vaid 18-aastaste Venemaa mitte nii väga pättide suhteid. Korraks näeb stseeni mehega, kes võib-olla sai natuke enne kaamera sisse lülitamist peksa ja jäädvustatud on ka midagi varguse sarnast kotti pistetud kaamera punktist ääri-veeri, aga muud märkimisväärselt kriminaalset pole.

Filmi alguses filmib üks politseinik seda, kuidas ta käib erinevatele kurjategijatele ütlemas, et nad nüüd oma elu korda ajaksid ja enam midagi kuritegelikku ei teeks. Pärast seda kui ta jõuab oma kaamerasse rääkida oma  hommikustest tunnetest ja sellest milline ta uni oli ja ta tüdruk (või naine) jõuab rääkida nende suhtest (päris emotsionaalselt), liigub kaamera peategelaste kätte. (võib-olla see ongi konkreetselt see sama kaamera ja peategelased varastavad selle. Asjaolu jäi natuke hämaraks. Osaliselt seetõttu, et kaamera oli sel ajal kotis)

Peategelasteks on põhiliselt 3 kutti ja tähelepanu all nende suhe tüdrukutega. Kellel läheb suhtes hästi, kellel halvemini, üks kutt on majanduslikult sitas seisus (tegelikult nad kõik on) ja läheb sõjaväkke – tal läheb päris hästi tüdrukuga; Üks kutt on veidi kõikuvate emotsioonidega – tal nii hästi ei lähe. Üks kutt on avastanud süsteemi, kuidas keppida tüdrukuid ilma neile midagi kunagi ostmata. (selle nõks on selles, et ta kunagi neile midagi ei osta) Kui ta kepib tüdrukuid neile kunagi midagi ostmata, siis no ütleme, et tal läheb hästi.

Filmi on esitatud kui dokumentaalfilmi. Filmis on mõned momendid, mis seavad selle aga kahtluse alla. Esiteks see, kuidas peategelased saavad kaamera (kui nad saavad selle varastatud kotist, siis see ei lähe kokku taustlooga, mille järgi filmitegijad annavad selle neile pärast seda kui nad on korraldanud konkursi ja valinud need nolgid oma filmi peategelasteks), teiseks lõpus kaader lilleostmisest. Kas tegelane ise oleks seda filminud?

Mingit väga lõplikku lahendust lugu ei paku ja on rohkem sellesse eksperimentaalstruktuuri kändu.

Pole aga paha. Kõik emotsioonid ja suhted, need on lihtsalt nii universaalsed. Ole sa venelane või eestlane. Me kõik oleme üks.

7/10

Üks filmi romantilistest kangelastest

 

 

Insidious (2010)

Posted By Xipe on October 10, 2011

Suure moodsate õudusfilmide austajana (vähemalt kaks mulle neist on täiesti meeldinud) ei kohkunud ma eemale ka võimalusest seda siin vaadata.

Ühes varasemas postituses ma ajasin selle teenimatult segamini HÕFFi filmiga Atrocious, mis oli natuke nigel. Tehtu lunastamise kange soov, mis kahtlemata mu hinge kripeldama jäi, viis mind selleni, et ma vaatasin Insidiouse ka ära.

Ja kas see ei olnud mitte väärt otsus.

See on siis kolmas moodne Hollywoodi õudusfilm, mille kohta võib üht-teist head öelda. Inimestele, kes täpselt järge peavad täpsustuseks olgu öeldud, et esimene oli “Paranormal Activity”, teine “Fright Night” ja nüüd see. Kui te olete sobivas avatud meeleolus ja valmis võimaluseks, et mõni Hollywoodi õudusfilm võib hea olla, siis soovitan teile julgelt neid kolme. “Final Destination 5″ oli ka märkimisväärne kinokogemus, aga selle tugevus seisnes liiga palju selles, et seal lendasid 3Ds igasugused asjad vaatajale näkku (jah, ka kohvikann) ja seda seepärast nüüd, kus see enam kinodes ja 3Ds ei ole, inimestele, kes 2D rippe arvutist tõmbavad, soovitada küll ei sobi, sest nad ehk pettuvad.

Insidious on kummitavast majast või lapsest või seinakellast. See täpselt selgub pigem filmi käigus, kes kummitab, mis moel kummitab ja miks kummitab.

Film algab nagu õudusfilm ja nagu päris hea õudusfilm, sest hirmutamised tulevad küllalt ootamatult ja ühtegi sõber-tuleb-selja-tagant-ja-paneb-sulle-käe-õlale momenti mulle praegu ei meenu. On klassikaliseid küll kuhjaga, kus järsku peategelase taga on näha kedagi akna taga seismas ja passimas või uks läheb mingil hetkel  hooga lahti, aga need on tehtud üldiselt nii, et nad üllatavad, mitte et sa tead täpselt, mis nüüd tuleb ja millal tuleb.

Kuigi kummitusekütid on veidi ebatraditsioonilised (aga kõige paremad, keda ammu üheski õudusfilmis näha on olnud)…

ja eksortsism toimib ka veidi teistmoodi kui tavaliselt filmides…

… on esimene pool küllalt tavalist tüüpi kummitava maja film, kuigi jah, märksa paremini tehtud õuduskohtadega ja üllatav.

Teine pool on rohkem fantasy film ja on seetõttu oht kogu aeg loomulikult õhus, mis alati fantasyks minevate õudustega, et nüüd läheb käest ära. Aga tead, ei lähe. Kui ektsortsist teeb perekonnale mängureeglid selgeks ja räägib, kuidas hingedemaailm toimib, on kõik väga korras – stseen, milles naine seda kirjeldab, on hästi tehtud. Ta räägib igasugust jaburat putru ja fantasy taustlugu suust välja, mis halvasti tehtult murraks kohe kogu filmi ja muudaks järgneva osa õige igavaks, aga tead,  mängitakse välja.

Märksa ohtlikumaks muutub kui hakatakse seda fantasy maailma näitama. Siis tulevad need filmi kõige nõrgemad kohad. Kui sa ei tea eks, mispärast miski toimub, siis on hoopis teisiti kui siis kui räägitakse ära, et härjapõlvlased teevad seda ja haldjad teevad kolmandat. Ma võin muidugi terve filmi ära näinuna öelda, et ega need nõrgad kohad ka väga kaugele ei lähe, see on päris lõpuni täiesti hästi tehtud film. Fantasy meeleolu suudetakse kontrolli all hoida ja haldjad ja härjapõlvalsed jäävad välja.

Ehk ma olen täiesti rahul ja enam seda viga ei tee, et Atrocioust ja Insidiousi segamini ajaks.

7,5/10