Filmiveeb

Minu vägagi alandlikul (või siis mitte nii alandlikul ) arvamusel vähemalt. Aasia õudukate pop olemine pole üldse uus uudis, see juba vägagi vana selline. USA on kohe eriti sillas neist, uusversioonidel ei tundu veel küll otsa tulevat. Algas see trall “Ringu” ja tema uusversiooniga, siis tulid “the Grudge’i” ja “Dark Wateri” uusversioonid ning “Ringu”
uusversiooni järg ja eks neid tuleb veel ja veel. Kohe varsti peaksid välja tulema “The Grudge’i” uusversiooni järg ja “Pulse” (”Kairo”) uusversioon ning jutte on veel selliste filmide riimeikimisest, nagu “Into the Mirror”, “A Tale of Two Sisters” ning seesamune “The Eye” (pagan teab, kuidas see originaalkeelne pealkiri on), milleni ma lõpuks oma jutuga jõuda püüan.

Mis neist uusversioonidest siin ikka padrata, neist niigi liiga palju padratud, praegu oleks kohasem padrata Aasia õudukatest endist. Ãœldistades võib öelda, et mulle meeldisid “Ringu”, “Ju-On: The Grudge” ning teatud mõõndustega ka vägagi segaseks jäänud “A Tale of Two Sisters” ja ka kunstilisem ning sügavmõttelisem (vahel õnnestudes, vahel mitte) olla püüdev “Marebito”. Film, milleni ma aga nüüd jõuan, on eelnimetatutest mitmeti üle. Räägin ma Hong-Kongist pärit vendade Pangide “Silmast” (ingliskeeles, oh üllatust küll “The Eye”). “Silmal” on nii stiili kui atmosfäri, eriefektid, audiovisuaalne tervik ning kõik on väga ilusti paigas ning nendele, kes õudukatest ka hirmutunnet saada soovivad, peaks “Silm” küll paras suutäis olema.

Lühidalt sõnastades räägib see naisterahvast, kellele opereeritakse ühe doonori (nüüdseks siis järelikult surnud inimese) silmad. Operatsioon läheb edukalt ja naine tõesti hakkab tasapisi nägema, kuid samas hakkab ta nägema asju, mida ta ei tohiks näha (surnud inimesi, peeglist kellegi teise nägu, jne).

Niisiis, teisipäeva (homme) õhtul kell 22:05 televiisor ETV peale, tuled kustu ning heli põhja ja täiesti asjalik filmielamus peaks karanteeritud olema. Kui elamust ei tule, siis, noh, oled ise jobu! Ãœks asi veel - meeles tasuks pidada seda, et asiaate hirmutavad hoopis teistsugused asjad kui ameeriklasi (või filmide põhjal vähemalt tundub nii). Kui USA-maa filmitegiatele tundub niiöelda “reaalne oht” (kirvega maniakk, ajusid sööv zombi) rohkem hirmu valmistavat, siis Aasia filmimehi köidab rohkem see, mis ei ole loogiline, nö väike kiiks reaalsuses, mis viitab sellele, et asjad pole nii, nagu me arvasime neid olevat, näiteks laua all kükitav tüdruk, kui seal ei tohiks kedagi olla. (tüdruk iseenesest ei pea tingimata noaga varustatud, või üldse võimeline sulle viga tegema, olema.

Head filmiõhtut!

ETV homne kava