Filmiveeb

Pikk oodatud aeg on seljataga ning Silent Hill on ära nähtud, paganama SILENT HILL!!! SILENT HILL suurte tähtedega. Film jääb loomulikult algmaterjalile mitmet pidi alla, kuid arvestades sellega, et tegu on SILENT HILLiga, ei tähenda see kaugeltki, et film oleks saast. Põhi on võetud originaalist (mõned tegelased muudetud, lisatud, kaotatud, või nende sugu ära muudetud - on tiblad noh, suutnud siis peategelast isaseks jätta), visuaalselt on film rohkem number kahe ja kolme moodi ja audio on kombinatsioon esimesest, teisest ja kolmandast.

Silent Hill on neetud linn, mille eraldatusele on filmis ka uusi põhjendusi püütud tuua (mürgised söepõlengud maa all). Silent Hill on igal juhul omadega persses - vahetab udusireenide saatel dimensioone, hooned ning tänavad on hüljatud ning katki, linna katab ühtlane udukiht ning taevast sajab tuhka. Seda muidugi siis kui linn pole parajasti pimedas põrgudimensioonis, mil kõik on kaetud roostes traatidega ning deemonid hulguvad ringi. Teed linna on ära lõigatud (sõna otseses mõttes - tänavad lõppevad ning algab pikk udune kuristik) ning telefonidel pole levi! Olgu, võib-olla on telefonidel levi, kuid ühest dimensioonist teise telefoni räägitu eriti terviklikult ei jõua. Linna suundub peategelane Rose, kelle tütar Sharon unes kõndides linnast pidevalt patrab. Linna külastatakse Rose’i mehe vastuväidetele vaatamata ning ilma temata. Usute te või mitte, see polnud peategelaste seisukohalt eriti hea otsus.
Kordaminek on küllalt suur, vaatamata sellele, et suur hulk rahvast kindlasti pettub (need, kes on mänginud mänge ning näevad vaid seda, kuidas see mängudele alla jääb ning need, kes pole mänge mänginud ning ei mõista, milline üks õige kõhutunne peaks olema peale Silent Hilli filmi vaatamist) Kõhutunne on aga täpselt selline, milline peaks olema peale edukat Silent Hilli filmi, tänu mõnekümnele lõpuminutile, mis tirisid filmi uuesti jalule untsu läinud keskpaiga küüsist.

Tegijad teadsid, kuidas vähemalt osadele fännidele meeldida ning hoiduda tavaliselt mängudel põhinevate filmide kuristikust - film tehti nõnda, et see järgiks võimalikult täpselt mänge - mängu tunnetuse, heli, visuaalse külje, teemade ja ülesehituse pealt. Muusika ja heliefektid (udusireen) on pea kõik mängudest pätsu pandud või ehk veidi töödeldud ja see on hea otsus. Meenub vaid üks lugu, mis polnud mängus ja ka selle valik oli hea - Johnny Cashi “Ring of Fire”. Ka visuaalselt jäljendatakse sellist “eksperimentaalfilmide” lähenemist, mida mängud harrastasid. Isegi kaameranurgad on tihti otse mängust sisse vehitud. Ka näitlejate ning tegijate valikust on näha, et asja võeti tõsiselt. Tegijad olid tasemel, kuid vähemalt üks neist pani ka prohmaka maha.
See üks prohmaka-mees oli Roger Avary (Pulp Fiction) - stsenarist. Dialoogid on küllalt pornod ning kisuvad filmi keskpaigaks näo krimpsu (vähemalt minul). Oleks film lõppenud hetkeks kui Sharon hakkab emale seletama, mis asjalood on, või isegi peale seda seletamist, oleksin ma filmis pettunud, kuid lõpp teeb languse ja kehva dialoogi kuhjaga tasa, lõppedes täpselt sellise tundega, nagu Silent Hilli mäng seda teeks. Melanhoolne, koduselt hubane tunne, nagu on hetk tagasi küllalt haiget paska juhtunud (noh - inimesed surevad, veri, moonutamised, deemonid ning küllalt sünged süžeepöörded).

Seega - filmi keskel on jutt küllalt talumatu, kuid üllataval kombel ei vii see kõigi oma “pimeduse”, “kurjuse” ja muude selliste suurte sõnade üleliigse kasutamisega filmi ja ka selles kajastatavaid religioone must-valge maailma. Silent Hilli vana religioon on segunenud kristlusega ning mõisted nagu “põrgu”, “paradiis”, “jumal” ja “deemon” (Eesti kinodes tõlgitud “Saatanaks”) on täiesti olemas, kuid võitlust “hea” ja “kurja” vahel kui sellist pole või on sellele viidatud kolmandas isikus (ala üks tegelane võitleb kurjuse vastu, kuid, kas ta ka tegelikult kurjuse vastu võitleb või on lihtsalt psühhopaat või võitleb kurjusega võideldes hoopis headuse vastu) Ãœks suuri plusse ongi olukorra häguseks jätmine. Esimeses mängus jäi see umbes nii häguseks kui filmiski, alles kolmandas jäi mulje, et see on ikka see religiooni-värk. Filmis on religioon ning tegelaste sisemised põrgud ning asja ei tehta liiga selgeks ja lihtsaks.

Siiski olgu märgitud, et iga küünik, kes soovib filmi maha teha ja on selleks juba pikka-pikka aega pingsalt valmistunud, leiab oma võimalusi, millest kinni haarata, kuhjaga. Tegu pole vast filmikunsti suursaavutusega ja pole ka piisavalt kehv film, et selle üle hõisata, kuid kõik asjaolud tuhmuvad selle kõrval, et tegu on SILENT HILLiga, paganama SILENT HILLiga, filmi kujul ja see film ei ole läbi kukkunud kõntsahunnik, vaid küllalt vaieldamatult parem kui mistahes teine talle eelnev mänguadaptsioon.
Filmi järel oli väike segaduse hetk (tähendab - tegu on filmiga, mis jätab hiljem küllalt vabad käed otsuse tegemiseks), kuid mida edasi, seda positiivsemad mälestused mus kinnistuvad. Silent Hill ei pruugi olla kaugeltki nii hea, kui üks seda nime kandev film olema peaks, kuid tema tonaalne lähedus mängudega toob lõpuks mõnusa suure naeratuse näole. Kui sellest ei piisa, siis on lõputiitrid vägeva väljanägemisega ning taustaks mängib nostalgiat äratav lugu Silent Hill 3-st. Mõnus sünge filmielamus, mis tekitab soovi mängud jälle käsile võtta ning jääda lootma, et filmi tegijad saavad oma tahtmise (teevad veel paar Silent Hilli filmi ühtse meeskonnana).

Hinnet ma filmile ei pane, kuid soovitan küll.

Järelmärkus:

Film on üle kahe tunni pikk ning ka tundub ehk pikk veniva ja kehva keskosa tõttu, kuid režissöör filmis üle kolme tunni materjali millest suur osa oli küllalt selline, nagu mäng - peategelane jookseb ringi mööda pimedaid või uduseid tänavaid või koridore, lahendab mõistatusi ning võitleb peletistega. Seega on DVD-le oodata kas ühte mõnusalt pikemaks ja ehk ka keskosa parandavaks monteeritud varianti või magusate ekstratega väljalaset. Arvestades, et tegu on Sony filmiga, tuleb tõenäoliselt vähemalt 2-3 erinevat DVD-d filmist, mitte ükski aga nõnda kõikehaarav, et sa teisi (või teist) ostma ei peaks.