Filmiveeb

Millest ma siis kirjutan? Kirjutama sai ju hakatud, kuid filmidest pole nagu õieti midagi jahuda. Ühtegi suuremat uudist, mis mind eriti loksutanud oleks, pole ning seda klassikalist blogide oma elust ja tegevusest pläramist ei hakka kah harrastama. Aaa, olgu. Millestki ikka õnnestub ehk vadrata.
“Angeli” sari on tasemel kraam. Alates kolmandast hooajast eriti, sellest hooajast, mida TV3 veel näidanud pole. Esimene hooaeg oli päris vaadatav, teine hooaeg kiskus mitte eriti huvitavaks, saamata aru, mida see sari tegelikult olema peaks, kolmas hooaeg on aga juba midagi erilist. Sari teeb läbi päris tugeva muutuse, saades praktiliselt üheks parimaks mistahes sarja hooajaks, mida siinkohal kirjutaja ise näinud on. Varem tundus “Angel” tahes-tahtmata Buffy riismetest kokku tehtud teisejärguline aretis. Tegelased Angel, Cordelia ja Wesley olid igatahes ühed igavaimad tegelased Buffyst, kelle najal omaette sarja üles ehitada. Ka karaokedeemon ja Gunn, kaks juurde toodud uut tegelast, ei läinud õieti korda. Kolmandas hooajas aga arenevad kõik tegelased nii kaugele, et midagi sellist ei saa ma enam väita. Aktsiooni osakaalu on küll alla kistud ning üldtundelt on pigem tegu eepilise ulmedraamaga, kuhu on jaburusi sisse topitud, kuid pagan küll. Kui paar osa jutti vaadata, siis kammib nõnda sassi, et peab edasi vaatama.

Metallica kontsert oli ära. Tra, ma ei saa midagi öelda. Küllalt jõhker värk oli ikka. Kasutan siingi juhust kiita nende lugudevalikut.