Filmiveeb

…kui noored ameerikamaa jõnglased igasugusteks peletisteks maskeeruvad ning hakkavad mööda tänavaid sõeluma ja vanainimesi hirmutama. Ma vähemalt arvan, et täna on see päev. Ma pole täiesti kindel. Eestis seda ei tähistata. Õige ka, et ei tähistata. Eks ta üks Ameerika kommertskammaijaa ole, jne, kuid siiski tundub mulle võimatu mööda vaadata neist ilmselgetest headest külgedest. Kuidas saan ma arvata pühast, mil rahvas riietab end zombideks, mängib mänge, kus kaetud silmadega tegelaste käsi topitakse viinamarjavaagnasse ning öeldakse, et need on silmamunad, riputatakse üles pealuid ning meisterdatud “tapjakõrvitsaid”, halba. See oleks loomuvastane.

Eestile on hädasti tarvis mõnda sarnast üritust. Jah, mardi- ja kadripäevad on olemas küll, kuid need on veidi teemast mööda. Üks selline päev, mil riietatakse end libahuntideks, kõiksugusteks kodukäijateks, krattideks, kooljateks, mardusteks ning muudeks kurjamiteks. Kadripäeval juba ei kehasta mõnda mammit, kellel soolikad kõhust väljas ning ketiga käe küljes kellegi pea või käsi või jäse, või meest, kellel ajud kõrvast välja voolavad ning käsi küljest saetud. Riputaks üles poodud inimese nukke ja nõiasümboolikat. Paljude paljude tulevaste täisväärtuslike ilmakodanike lapsepõlv jääb kohe palju vaesemaks kui sellist üritust pole. Ma tean, et minu meisterdamis- ja käsitööoskused oleksid sellise päeva olemasolu korral küll palju paremad, igaastase käkerdamistuhina tõttu arenenud palju paremale tasemele kui nad praegu on. Ehk oleks asi isegi kudumiseni jõudnud kui kolmevarrukalist kampsunit oleks tarvis läinud.