Filmiveeb

Tundub kohane teha viimaks ka kokkuvõte nähtud filmidest PÖFFil. Üldiselt jäin väga rahule. Filmid õnnestusid valida nii, et mina küll ühegi kohta ei ütleks, et parem kui nägemata oleks jäänud. Pole ammu filme hinnanud, arvustanud, ega püüdnud teistega võrrelda. Tundus liiga häirivalt subjektiivne tegevus veel veidi aega tagasi. Oli keeruline panna filmile mingi hinne tajudes kui väga see olenes konkreetsest filmivaatamiskorrast, meeleolust ja muust sellisest. Aga sitta sellega, enam ei häiri ning panen 7 nähtud filmi (8 seanssi, 1 film 2 korda) ilusti järjekorda, hindega paika ning ehk seletan neist ka veidi.

hinne 5: Hinde viis saavad kaks filmi: Paani labürint (El Laberinto del Fauno; Mehhiko-Hispaania 2006) ja Hirvekütt (The Deer Hunter; USA 1978). Mõlemad filmid jätsid sügava mulje. Viis plussi ei saa nad lihtsalt seetõttu, et jätan esilalgu sellise hinde välja. Väga head ja suurepärased filmid saavad viie. Paani labürint oli vaatamata filmis ühe juurikaga tehtavale väärteole seda väärt ning samuti Hirvekütt, millest ma olen häbiväärselt vähe varem kuulnud. Paani labürint räägib tüdrukust, kes püüab Hispaania kodusõja järgsel ajal naasta muinasjutumaale eemale maapealsetest koledustest. Hirvekütt räägib vene ruletist.

hinne 5-: Hinne 5- läheb Ãœhe allveelaeva loole (Das Boot, Saksamaa 1981). Väga hea film ka, kuid kui eelnevad kaks saavad hinde viis, siis tundub õige lükata seda nõksu võrra madalamale. Midagi halba pole öelda, kuid viis miinuse saab ta lihtsalt selle hinnaga, kuidas eelnevad kaks väärivad viit veidi rohkem. Võib-olla oleks ligi tunni võrra pikema director’s cuti näitamine toonud kaasa korraliku viie saamise. Ãœhe allveelaeva lugu räägib loo ühest allveelaevast.

hinne 4+ : Isand (Gwoemul; Lõuna-Korea 2006) - väga meeldiv film ringi tatsavast limasest merekoletisest, kes inimesi tapab. Huntide seltsis (The Company of Wolves; USA-Inglise 1984) - filmifestivali aukülalise Neil Jordani (Intervjuu vampiiriga), kes selle filmi ajaks end küll kohale ei hiivanud, vändatud seksuaalsete alatoonidega segu libahundi legendist ja punamütsikese loost. Mõlemat filmi ühendab see, et võib-olla oleks saanud asja veel edasi viia. Ka väga head filmid, kuid midagi jäi justkui puudu, et viieliste seltsi trügida. Isand pajatab totakast perekonnast, kes ühendab jõud, et päästa peretütar limase merekoletise käest, Hutide seltsis on parajalt seksuaalse õhustikuga mõistujutt huntidest, punamütsikesest ja noh, meeste ja naiste vahelistest suhetest, võiks öelda.

3+/4- : Seda filmi pole veel hinnatud (This Film Is Not Yet Rated; USA 2006) - selline enam-vähem tasemega dokumentaal MPAA-st. Jääb kohati puudulikuks ning ei uuri piisavalt asjaolu, et parim viis see hindamissüsteem ümber pöörata, on teha hulk tõesti häid NC-17 või R hindega filme, mida inimesed tahaks näha ning panna seeläbi filmikompaniisid hindama selliste hinnetega filme rohkem. Kui raske siis on üles ehitada huvi filmi vastu läbi selle, et ta on teatud eaga inimestele keelatud, sest keegid peavad seda piire lõhkuvaks, liiga jubedaks? Veidi õiget suhtumist ja selliste piiravate hinnetega filmid läheks nagu soojad saiad. Film ise ajab siiski oma asja ära. Küllalt korralik dokumentaal, mitte midagi erilist. Seitse mõõka (Chat Gim; Lõuna-Korea, Hong Kong, Hiina 2005) - “ajalooline” film võitluskunstidest ning nende keelustamisega kaasnevast veresaunast. Audio-visuaalselt kohati väga meeldiv. Ikka on tore näha ka seda kui nõnda loominguliselt relvade loomisele lähenetakse. Siiski, mitte midagi erilist ning lõpus tulevad filmi sisse ikka sellised idamaistele võitluskunstifilmidele omased nüansid, nagu mõõgaga kivipõranda pooleks löömine ning mõttejõul mõõkade ning kahurikuulide liigutamine.