Filmiveeb

Käisin nädalavahetusel Haapsalus teisel iga-aastasel Õudusfilmide Festivalil, mis sel aastal kandis küll nime Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival. Üritus näitas üles igati tugevat tervist ning tahet mitte niipea kuhugi kaduda. Kõik märgid viitasid sellele, et külalislahked ja ohtralt sigides Eesti iivet ülal hoidvad haapsallased peavad tulevikus veel mitu korda sellist nime kandva ürituse raames oma linnaellu igasuguseid karvaseid ja sulelisi pervete sisse laskma, neil spordihoones ööbida laskma ning neile filme näitama. Haapsalu iseenesest on igati meeldiv väike, lihtne ja loogiline asula. Linnaelanikud külalislahked ja sõbralikud, kaugelt (Tallinnast) tulnud perverte minema ei aja. Kinokülalistest hoolivad ja nende pärast muret tundvad olid ka kinotöötajad (”Noh, olete kaineks saanud või?”). Ringi tuuseldas vikatit kaasas kandev mustas keebis tegelane, kes sarnanes murettekitavalt Tuviahistajaga ning suure saali kõrval luristas ja matsutas hiidlill, kelle sisse kinokülastajad järjest kadusid. Filme vaatasin festivalil kolme päeva jooksul (reedest pühapäevani, 23.-25.03.07) ja kirjutan nüüd veidi sellest, mida nägin, mis toimus ja üldse mis kammaijaa oli. Üldiselt võib-öelda, et kammaijaa oli hea, jäin täiesti rahule selle kammaijaaga. Meenutused olgu siinkohal jagatud filmide kaupa:

NEKROMANTIK

Ühe korraliku perverdi peaks see film festivali tarvis küll ilusti käima tõmbama. Tehtud ju sakslaste poolt, kes pervertide kohapealt igati esirinnas ja seda juba pikalt läbia ajaloo (vaadake mõnda dokumentaali natsikuridegudest või külastage keskaegsete piinariistade näitust, kui ei usu!) “Nekromantik” on selline tore film, mille nägemisest tuleb kindlasti tulevikus palju kasu igasugustes olukordades, kus läheb loosi kelkimine, missuguseid filme keegi näinud on, või kus on lihtsalt hea ära märkida, et sa oled näinud nii-ja-niisugust linalugu. Millest aga rääkis see audio-visuaalne üllitis, mille nimest võiks justkui välja lugeda, et film on romantiline ning seotud laipadega?

“Nekromantik” räägib Robertist. Robert töötab tänavalt laipade koristamisega tegelevas firmas. Inimestel on ikka kombeks töölt kõiksugu asju sisse vehkida ning koju kaasa võtta, olgu see siis värske ajaleht või kasulik tööriist. See komme pole võõras ka Robertile, nagu filmi vaadates selgub. Roberti kodus on ohtralt purke kõiksuguste erinevas lagunemisastmes inimjuppidega, olgu need siis silmad, süda või hoopis miskit, millest vastava väljaõppeta inimene persetki aru ei saa, et mis see olla võiks. Veri ja inimorganid leiavad peamist rakendust Roberti ja ta naise (tegelikult ei meenu, kas nad olid abielus või mitte) vahelistes seksaktides. Eriti suure üllatuse valmistab Robert oma naisele aga ühel päeval, mil veab koju terve suure laiba, mille nad oma tänavapuhastusüksusega kuskilt mülkast välja on tirinud. See laip on kusjuures väga ägedas lagunemisjärgus - selline pooltahke, poolvedel mass liha; nägu enam ära ei tunne, kuid luukerest on veel asi kaugel. Efektimeestel on igatahes õnnestunud valmis käkerdada väga usutav ning mahlane rekvisiit. Selle laibaga saadavad Robert ja ta naine korda igasuguseid huvitavaid trikke. Meeldejäävaimad on ehk kaadrid, kus peale koolnule keele silma ajamist veel vaid mõnd veresoont ja muud anatoomilist voolikut pidi keha küljes kinni olev nägemisorgan huulte vahele haaratakse ja seda andunult lutsitakse, või hetk, kui laiba alakehasse torgatakse puuork, millele sikutatakse peale kondoom ja mille otsa istub viimaks Roberti naine. See trikk tehakse ära tõenäoliselt seetõttu, et surnu oma varustus on liiga kõdunenud, et sellest mingit kasu olla võiks.

Varsti peale töölt laiba sisse vehkimist lastakse Robert aga lahti. Roberti naisele ei meeldi teps mitte, et Robert vastu ei hakanud, ta krabab kaasa kingiks saadud laiba (või siis laiba, mille ta väidab talle kingituseks toodud olevat) ning jätab selle molluski (Roberti) maha. Järgneva sündmustiku, mida ma filmihuvilistele reetma ei hakka, jooksul näeb mitut päris romantilist stseeni (nagu unistus naisega käsikäes üle lillelise aasa jooksmisest ja teineteisele maharaiutud inimpea loopimisest), haigeid sekskaadreid ning vägivalda loomade suhtes ja kõik kulmineerub küllalt meeldejääva masturbatsioonistseeniga. Filmi alguses sissejuhatavat mula ajanud tegelane väitis, et visuaalkeelelt võiks “Nekromantikut” võrrelda “Tetsuo” või “Eraserheadiga” ja täitsa õige jutt! Visuaalselt on “Nekromantik” küllalt omanäoline käkk. Selline krobeline, omamoodi ilus haige film. Joptvõi neid sakslaseid võtku, sest haige see film tõesti on!

Filmi eel räägiti (või Eesti Ekspressis kirjutati - ei mäleta täpselt), et filmi 93.-ndal aastal Eestis näitamisega seoses olla kamp nunnakostüümis tegelasi ja üliõpilasi sellise räiguse näitamise vastu piketeerinud, üle küsides olla aga väitnud, et nad pole filmi ise üldse näinud. Olles seda filmi näinud, arvan ma, et selle nägemine neid küll piketeerimisplaane maha matma ja selle asemel ühikasse kiirnuudleid sussutama poleks ajanud.

Filmilindile jäädvustatud vägivald või ka vihjatud vägivald loomade suhtes mulle üldiselt ei meeldi, kui selle kohapealt silm kinni pigistada, siis oli aga täiesti pädev haige film. Ma arvan, et mõnel ilmakodanikul oleks küllalt huvitav sellise asja peale ilma ümbritseva kärata kuskil täiesti juhuslikult sattuda, telekanaleid klõpsides või kurat teab kus, sest noh, telekanalitelt seda ikka kuskilt ei lastaks. Saaks vast päris huvitava tulemuse, halvemal juhul ehk isegi südamerabanduse.

5,5/10

ZOMBI, ENESEKAITSE RÜNNAKRÜHM

Väga tore, väga tore! See film mulle meeldis. “Nekromantik” oli selline küllalt raskesti neelatav tükk, millistest ma olen vist mingiks ajaks korralikult isu täis saanud ja jättis seetõttu kahevahele, Zombi oli aga kohe väga meeldiv üllitis sinna otsa. Alguses tuli filmilindilt juttu Ameerika Ühendriikidest ja see oli imelik, selline kahtlane asi, mille võiks mu meelest heaga ära lõigata, aga eks nad ise teavad. Järgnev oli aga odavaeelarvelise saastahorrori kõrgem klass. Ootasin tegelikult odavat jura, sain aga odavat kvaliteetset ja meelt lahutavat jura. Noh, kvaliteetset vast mitte selles traditsioonilises mõttes.

Alguses viidati George Romerole, kuid mulle tundus, et sellelt mehelt vehiti küllalt vähe sisse, Peter Jackson näis olevat hoopis see, kelle loomingus sobrati ja meeldiv endale krabati. Eriti meeldis neile vist “Braindead” tittzombi. Antud käkerdise reþissöör oleks juskui vaadanud, et see tegelane talle meeldib ning lihtsalt terve karakteri kogu juurtega oma filmi ümber istutanud, käitumismallide ja kõige juurdekuuluvaga ühes tükis, ainult ta veidi teisest kummist valmis ehitanud. Kammide ja fotoaparaatidega ringi tuiavad, või kulpi viskavad zombid oli ka hea lahendus.

Maale kukkuv (vaata, et MS Paintis joonistatud) tulnukatelaev toob endaga kaasa kiirituse, mis äratab surnud ellu. Metsas hulgub ringi Jaapani rünnakrühm, saamatud yakuzad ja fotosessioonil olev popstaar, hiljem segunevad sündmustekeerisesse veel ilmasõja aegse sõjamehe väidetavalt mumifitseerunud vaim ja küborg, kes küll tegelikult seltskonnaga juba algusest peale kaasa jõlkus.

Kusjuures huvitav on see, et filmi nime “Zombi Jietai” guuglis sisse toksides sain esimesteks tulemusteks eestikeelsed leheküljed. Uurisin seejärel veel veidi asja ning jõudsin selgusele, et see on puhtalt seetõttu, et festivali raames on filmi nimi valesti kirjutatud, tegelikult näikse olevat hoopis “Jieitai”.

8/10

Järgneb siis kui viitsin edasi kirjutada….