Filmiveeb

Nii, ma võiksin kirjutada HÕFFi kokkuvõtte lõpuni, noh, niimoodi põhimõtte pärast, ja ma olen kindel, et ma lähipäevil seda ka teen, kuid praegu ma seda ei tee. Põhjus, nii jahmatamapanev, kuis see ka pole, on, et ma ei viitsi. Noh, just nõnda põhimõtte pärast kavatsen siiski ära kirjutada, mitte tundest, et ma kedagi üle lasen kui ei kirjuta, pigem tunnen just, et lasen kedagi üle, kui kirjutan. Ma siiski hellitan mõtteid homme või ülehomme asja edasi ajada, kuid laiskusest olen ikka lugu pidanud ning midagi garanteerima ei hakka. Praegu tundub hoopis huvitavam visuaalset saasta genereerida, kui midagi põhjapanevat ja head kirjutada (meeldiv, et kirjutades ei pea ootama, kuni kõik on väljendi “head kirjutada” üle naermise lõpetanud - iga lugeja oskab täpselt ise ajastada, kui kaua ta selle üle naerab ja siis edasi loeb). Samal põhjusel on ka päris mitu head lühijutuideed pausile jäetud ning lootma jäädud, et nii toidab asi paremini - nõnda, et ma kirjutan siis kui ma tahan kirjutada ja tunnen et asi lippab paremini. Joonistamine, wallpaperite tootmine ning lehekujunduselementide kallal susserdamine tunduvad väga meeldiva alternatiivina, samuti Twin Peaksi vaatamine. Twin Peaksist ma juba siin jahusin üksvahe, kuid nüüd on asi jõudnud nõnda kaugele, et kodus olemas nii esimese kui teise hooaja DVD-d. Ma olen üldiselt jõudnud seisukohale, et Twin Peaks on sitaks hea kraam. Nagu tõsiselt! See seebikaelement ei ole üldse nii häiriv, kui kunagi ammu. Kummaline mõelda tegelikult, et ma kunagi sarja vaatamise pooleli jätsin. Seda ajal kui TV3 selle edastamisega tegeles. Ma ei mäletagi õieti kuna ja miks, kuid ma ei ole sarja lõpuni näinud ning ei mäleta eriti palju sellest.

Praegu on järg teise hooaja poolepeal. Täiesti tõsi, et Laura Palmeri tapja teada saamise aegu nimetet hooajas on (vähemalt siiamaani) sarja parimad osad. Kahjuks vastab tõele ka see, et järgnevate osade kvaliteedilangus on selgelt tunda. Lood olla nimelt nõnda olnud, et peale Laura Palmeri tapja välja selgitamist (mida üldse tehti telekanali survel) tatsas David Lynch kaamera tagant minema, et vändata filmi Wild At Heart. Liialdus oleks öelda, et peale seda oli ülejäänud meeskond nagu peata kanad, kuid mingi nõks on puudu küll. On peaaegu aru saada, et enne oli sari läbi Lynchi silmade ja peale ta lahkumist selline, millisena ülejäänud ta loomingut nägid - ehk siis imelik. Paar korda tekib ikka tunne, et midagi on tehtud konkreetselt seepärast, et see oleks imelik ja noh, Twin Peaks lahti seletatut tähendab ju imelikku? Tegijad veiderdavad ringi, otsest sihti ei ole, kuigi on näha, et midagi on tulemas ja värk on kuidagi lõdvalt üle puusa kirjutatud. See ühes intervjuus mainitud “maailma raskus” on puudu. Miski pole enam päris nii tähtis. Võib-olla mõjub lihtsalt see teadmine, et sari peaks nüüd ära vajuma, kuid seda tõesti on tunda. Lõpuks pidavat aga Lynch tagasi tulema ja sarja kvaliteedi uuesti üles turgutama. Ootan seda huviga ja vaatan kõik osad ära, kuid samas see moment, mis ühes keskmises filmipedes Pavlovi refleksi esile kutsuma peaks (David Lynch), on kaamera tagant ajutiselt jalga lasknud, et midagi muud susserdada ja ma tean seda. Huvitav oleks teada, kas ma oleks aru saanud ka kui poleks ette teadnud. Whedoni sarjade puhul olen küll ilusti aru saanud, millal ta mõne muu sarjaga on tegelenud ja see teises kvaliteedilangust esile kutnunud ning millele ta täpselt mingil ajal keskendunud on (Fireflyga tegelenud ja muud natuke unarusse jätnud, jne). Praegu laseb sarjas ringi muide kleidis ja ära meigitud David Duchovny (inimkeeli “Fox Mulder”, kes on ka viimasel persetäiest piltidest, mis ma hoogu sattudes siia juurde toppisin). Vahepeal oli kaamera ette ära eksinud ka kehva kuulmisega FBI bossina Lynch ise, umbes siis, kui ta Wild At Hearti käkerdama kobis, kadus see tegelane ära.

DVD-d on ägedad. Esimese hooaja omad paremad, kui teise, kuid ägedad on mõlemad. Karbi ja menüüde kallal on esimese hooaja puhul rohkem vaeva nähtud, isegi chapter selection on teisel hooajal ära kaotatud (tea, kas selle otsuse juures oli Lynchi käsi mängus, tal pidavat olema komme oma filmide DVD-delt meelega see lisaluksus ära koristada), kuid see-eest on teisel päris palju intervjuusid (eriti viimasel plaadil). Küsimused on itervjueeritavatele küll põhimõtteliselt samad esitatud ja viimaks võib siibrisse visata türa teab kui mitmendat korda kuulata, kuidas sari oli ikka nõnda hea ja populaarne, sest see oli originaalne ning David Lynch on geenius. Nad oleks seda küsimust veidi vähem esitada võinud, sest seal pole eriti palju loogilisi vastusevariante ning ma ei pea Lynchi kiitmist kahekümnelt erinevalt inimeselt kuulma. Üldiselt on intervjuud siiski meeldiv lisa, kuid sarnased asjad olid esimese hooaja neljandal plaadil “postkaartide” nime all ka, kuid seal oli lisaks veel dokumentaale, audio-kommentaare ja muud nipet-näpet (väikese kääbuse õpetus sellest, kuidas punase toa tarvis tagurpidi rääkida? See ei olnud muide küsimus, et nad oleks võinud sellise asja teisele hooajale kaasa pookida, sest see asi oli esimesel hooajal juba kaasas). Puurondi Tädi sissejuhatused on mõlema hooaja puhul päris pasa kvaliteediga, kuid las nad olla. Imelikul kombel on Twin Peaksi ja tegelikult ka kõiksuguste muude sarjade vaatamine DVD-lt ikka täiesti teistsugune elamus. Ma olen vaadanud Twin Peaksi vaheldumisi DVD-lt ja MTV3-lt ning DVDlt on ikka hoopis teine tunne ja see on päris hea tunne, nõnda heli põhjas (miite päris põhjas, aga noh, lihtsalt “kõvasti” on ka imelik öelda) ja imeilusa pildikvaliteediga (eriti esimese hooaja puhul) midagi head vaadata.

P.S
Imelik mõelda, et ideaaljuhul oleks Mulholland Drive’ist midagi sarnast saanud. Kui mingi mats mind väga valesti riivanud pole, siis oli lugu nõnda, et Twin Peaksi piloodile vändati alternatiivlõpp, mis veel kuskil ringi hulgub (Euroopa pilootepisoodi DVD-del), juhuks kui telekanal sarja ei taha, Mulholland Drive’ist pidi aga ka saama telesari (film on pilootosa pluss üht-teist), kuid seda ei tahetud, mispeale väntas Lynch portsu lisakraami, toppis sinna otsa ning andis iseseisva filmina välja.

P.P.S