Filmiveeb

Kohe ette oleks asjalik ära märkida, et see film ei räägi asutusest, mis seostub tallinlastel põhiliselt aadressiga Maneeži 3. See, kummalisel kombel stuudio nimega, film räägib hoopis “läbi aegade parima Ameerika filmi”, Orson Wellesi “Kodanik Kane‘i” valmimisest ning mitmest võimalikust mittevalmimisest. Mul on pika möla käik sees ning et sellest ei saaks põhimõttel “pikk jutt, sitt jutt” midagi talumatut, siis ütlen kohe ära, et film on väga hea. Ma ei oskagi öelda, miks ma ei anna 9/10, sest film andis tõesti hea matsu piki mu kuppu ning aitas unaruses olnud lühijutu lõpuni kirjutada ning viia selle isegi mahult hulka hulka lähemale määratlusele “jutustus”, kui ükski mu ilukirjanduslik lugejapiinamine eales minna on suutnud. RKO oli tõesti tugev film ja pani päris mitme asja üle sügavalt mõtlema. (Jah, see oli üks SEDA tüüpi filmidest. Jookske! Nii kaugele sellest, kui jõuate! Kiiresti!) Paar sellist mitte eriti sügavat mõtet mainin siin kohal ka ära. Esiteks pani see mind juurdlema selle üle, kui õnnetult mul eelmisel nädalavahetusel “Kodanik Kane” nägemata jäi. Teiseks vilgatas pähe asjaolu, et sellised tõsielufilmid on pagana head. Sellised tõsielufilmid siis nagu antud teos ja “Ed Wood” . Seetõttu hakkasin jälle huvi tundma linaloo “Shadow of the Vampire” vastu.

Jällegi, nagu seda tüüpi iflmide puhul oht on, hindan ma seda võibolla veidi piiratud vaatepunktist. Ma ei tea “Kodanik Kane’ist” palju ja mul pole õrna aimugi sellest kui tõele vastav lugu on. Küll aga tean ma, et “RKO 281” on hea film. Teemade ja mõtete pärast, mida film käsitles ja sellest, et ma sain loomingulise laksu, mis loksutas nii mõndagi paika. RKO räägib filmirežissöörist, “Maailmade sõja” nimelise kuulsa raadioeksperimendi taga seisvast lapsgeeniusest (filmis 26-aastane siiski), kes siirdub filmimaailma, et anda sellele avahoop kohe oma tippteosega, RKOst jäi mulje, et esimesega (IMDB tundub veidi teisel arvamusel olevat. Nad pole vist asju enne omavahel läbi rääkinud või sain ma emma-kumma padast valesti aru. Olgu, olgu, põhjalikuma uurimise järel ilmneb, et mõlemad räägivad tõtt - tegu oli esimese täispika filmiga) enam kui sajast, milles ta elu jooksul hiljem veel osaleda jõudis, näitleja, stsenaristi või režissöörina. Filmi väntab Welles oma kaasaegse meediamagnaadi Hearsti (mehe, kes “valitseb tervet maailma” ja kes “ongi meedia”) elust, kuigi too punnib vastu. Täpsemalt punnib Hearst vastu üritades kogu kupatust (filmi ja selle koopiaid) läbi kõigi Hollywoodi juutidest stuudiobosside manipuleerimise enne esilinastust hävitada. “Kodanik Kane” põhinevat nimelt Hearsti elul intiimsete detailideni välja (suur osa suurteose müsteeriumist käib sõna Rosebud ümber - väljend, mida Hearst tavatsevat oma armukese genitaalide kohta kasutada).

Tähendab, mida ma sellisel hilisel tunnil tegelikult öelda tahtsin, oli…

8/10

P.S
Lisaks soovitan lugeda ka Ulmeguru heietusi sama filmiga seoses.