Filmiveeb

Loomulikult pole “Hogfater” nii hea, kui võiks olla. Naljakam võiks olla, kui tegu on Terry televisiooni toomisega, kuid asi siiski töötab. Huumorit - kuigi vähem kui peaks olema - on, sisse on susatud parajalt suur hulk tegelasi, ilma teost seeläbi lõhki ajamata ning Pratchetti ideid on ka päris mitu filmi (õigemini lühisarja) ära eksinud.

Näha on, et raha neil filmitegijatel oli. A’Tuin oma nelja elevandiga on ilusti ära visualiseeritud ja mitmed tähtsad kohad ka, nagu Surma elupaik, Nähtamatu Ülikool ja Ankh-Morpork, kuigi viimast võinuks küll veidi sügavamalt uurida, sest selle linnaga on ikka seotud üksjagu haiget iba, mida oleks saanud asja naljakamaks muutmiseks väga hästi sisse tirida. Jõgi näiteks või Surmavarjud. Ka raamatukogu oli üks suuremaid korraliku konsentratsiooniga iba keskpunkte, mis jäi sarjast välja. Samas aga on see kõik täiesti mõistetav, kui ekraniseeriti üht kindlat raamatut. “Orikavana” pole lugenud ja ei tea, kuid tundub, et siin rakendati seda üks-ühele tõlgendamist ja see on hea. Võib-olla kaotatakse nõnda osa inertsi ära, kuid see on siiski veidi pädevam ekraniseerimismoodus kui Hollywoodi onude lõikumine ja kleepimine, et teos rohkem poppide asjadega ära siduda.

Pratchetti fännid peaks kindlasti ära vaatama. Sarja tegemisse ka Terry ise aktiivselt segatud ja pole sugugi nii lapsikuks aetud, kui kartsin - PG-reitingut ja muid taktikalis-tehnilisi andmeid arvesse võttes. See on hea sari. Oleksid võinud Discworldi arvutimängudes tähtsat rolli mänginud Eric Idle’i ka kuidagi ära sebida (ta ka britt ju) ning olnuks veel parem ja kõik need varem märgitud puudujäägid ka, kuid siiski - A’Tuin nelja elevandiga suurelt teleriekraanil. Nad oleks pidanud mõne asjaga väga kapitaalselt puusse panema, et ma sellest ekraniseeringust halvasti arvaks. Siinkohal ka persetäis pilte ekraaniloost. Järjest arvestades viiendal pildil kaines olekus Pohmellijumal, üks pädevamalt tõlgendatud hea iba kübemeid.