Filmiveeb

OldBoy on Lõuna-Koreas Chan-wook Parki poolt aastal 2003 vändatud film - see on IMDB läbi aegade parimate filmide tabelis positsioonil 116 ning Roger Ebert, üks maailma tunnustatumaid filmikriitikuid oli sellest väga sillas. Ma olen üksjagu ringi surkinud ning pole ühegi negatiivse arvustuse peale sattunud. Aga ajame selle asja siis nüüd joonde! Olgu, ma ei anna täiesti negatiivset hinnet, keskpärase 5/10 saab hoopis.

Kuna Fletchu ka selle filmi hiljuti käsile võttis, siis tekkis endalgi tahtmine paar sõna (tuli aga näed, rohkem kui paar) öelda - paar sõna, mis kerkisid esile, kui seda audiovisuaalselt ilusat teost vaatasin. Üks mõjukamalt kummitama jäänud sõnu oli “imelikud”. Asiaadid on imelikud. Olgu, see on tegelikult habemega teema, sest asiaadid on imelikud, eriti oma filmitoodangu vallas ja ma teadsin seda. Varem pole see mind aga häirinud, sest ma olen ikka pidanud aasia filme heaks imelikkusele suurt tähelepanu pööramata. Tegelased käituvad väga veidralt? See pole küll minu mure olnud. Väga äge, ongi toredam film! Noh, enam miskipärast polnud. Filmi mentaliteet oli midagi, millele ma eemalt vehkides kuidagi pihta ei saanud. Mulle meeldis vanasti ikka ennast Lynchiga ühte patta panna selles mõttes, et stoori pole nii tähtis ja et filmi peaks rohkem käsitlema kui ajas välja venitatud maali, ehk siis stseene kui joonistusi, millele on aja mõõde juurde poogitud ja nõnda, et film pole mitte romaani formaat lisavõimalustega ja edasi arendatud, vaid pigem kaugemale viidud maal, mis palju tihemini ei vesta lugu ja lihtsalt on - on siis midagi ilusat, uudset, mõtlemapanevat, naljakat või haiglast.

See mats ujus mulle aga küll päris hiljuti kuskilt selja tagant salaja söösta-kata meetodiga ligi ja küttis üle nuti - stoori on äge! Lugu on tähtis. Teemaarengu, dialoogi ja muu sellise sahker-mahkeriga on võimalik väga ägedaid asju korda saata. Stoori dikteerib kogu selle ägeda audiovisuaalse möllu seal ümber ning annab ka sellele kõigele põhja, tugeva ja vastupidava põhja, mis võib momentidele “oh, see on äge” või “käige perse, see on rõve!” anda täiesti uue ja ägeda mõõtme.

Nüüd, stoorist lugu pidades vaatasin ma “OldBoyd”, mis vist tõesti ka tõlgiti Eesti kinolevi tarvis “Vanaks poisiks” ja ma sain aru, et selles filmis oli stoori ja see oli ka teatud väärtushinnangute järgi tõesti hea stoori. Võib-olla isegi väga hea stoori, kuid ma ei saanud sinna sisse sukelduda, sest selle mentaliteet oli lihtsalt väga mööda.

Peategelane (Oh Dae-su) krabatakse ühel päeval lambist kinni ning lukustatakse ühte mitte väga suurde televiisoriga varustatud tuppa. Mingi imelik värk, arvab peategelane tõenäoliselt ja see tunne kindlasti süveneb temas kui toas veedetud aeg venib kokkuvõttes viieteistkümneks aastaks. Igal õhtul uinutatakse Oh, seejärel hoolitsetakse näiliselt regulaarselt, kuid valikuliselt ta hügieeni eest (pügatakse juukseid näiteks). Ka süüa toodakse ühest konkreetsest restoranist talle korrapäraselt. Peale viitteist aastat lastakse Oh lambist vabadusse. Müstiline vangistaja võtab taga ühendust ning teavitab teda, et tal on piiratud aeg (vist viis päeva), et jõuda jälile põhjusele, miks ja kelle poolt ta sinna ruumi viieteistkümneks aastaks kinni pandi. Oh tutvub tüdrukuga, kellega tekib teatav teineteisemõistmine ning seksuaalsuhe. Müstiline vangistaja näitab veel mõned korrad oma nägu ning annab peategelasele võimaluse end tappa.

Siinkohal kisub asi kahtlaseks. Müstiline vangistaja ütleb, et kui Oh ta tapab, ei saa ta kunagi teada, miks ta just viisteist aastat väikeses toas telerit passides, päevikuid kirjutades ja seina pekstes veetis. Et teada saada, miks, peab Oh ta lihtsalt tapmata jätma ning mängima kaasa ta valmis sätitud mängu (kui ta viie päevaga toime ei tule siis sureb tüdruk ja Oh vist ise ka). Oh otsustab mängida kaasa müstilise vangistaja mänge. Olukord justkui antaks “Sae” filmides ohvrile valida, (A) kas pääseda minema / maksta kätte / jõhkralt psühh ära tappa / anda ta politsei kätte või (B) mängida ilusti ta mänge kaasa ja lasta tal seeläbi enda tegusid põhjendada, sind ja su lähedasi muuseas loomulikult piinates, et ta ülekohtusele eluloole värvi juurde anda. Peategelane valib variandi B… Ma mõistan, et viisteist aastat sellist rutiini võib katuse korralikult kokku jooksutada, kuid ei, peategelase tegevus ei ole midagi, millega keskmine Eesti töll kergesti kaasa saaks minna, millele kaasa elada, mille najale riputatud ilusat ja mitte kerget filmi nautida.

Päris käest läheb olukord ära siis kui peategelane saab teada, et tüdruk, keda ta nüüdseks juba vähemalt korra pannud on, on ta oma tütar. Ühel hetkel tahab Oh raevuhoos kogu selle asja kokku susserdamise eest tolleks hetkeks mitte enam nii müstilist vangistajat ära tappa, sekundid hiljem palub ta põlvili raevuhoo pärast andeks, anub, et pahategelane tüdrukule ei ütleks ning oma alandlikkuse märgiks lõikab kääridega (olid ju käärid?) oma keele otsast. Viimaks laseb hüpnotisööril oma mäluga mängida ja panna ennast unustama, et tüdruk on ta tütar ning kõrvaldab võimalused, et tüdruk ise kunagi teada saaks. Seda selle asemel, et lihtsalt öelda, et näed, oih, kuidas asjad olid, veidi persse läks see seksivärk, kuna sa oled tegelikult mu tütar. Olgu märgitud, et peategelase valitud tee viis kindlasti edasi mitmete järgnevate verepilastusintsidentideni.

Film oli ilus. Meeldis kaklustseen, kus peategelane haamriga kurjameid kostitas, endal nuga seljas, tooliga katuseserval kõikumise koht oli äge ning elusa kaheksajala söömine oli kindlasti mõjuvõimas stseen. Võib-olla on “OldBoy” midagi, mis teise vaatamisega parema mulje jätab, kuid hetkel küll kihku uuesti vaadata pole. Mitte just kõige mõnusama energialaenguga film.

5/10