Filmiarvustus: “Sangre eterna” (2002)

October 23rd, 2007 autor: Xipe

Väljalaskeaasta: 2002
Režissöör: Jorge Olguín
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0287665/

“Igavene veri” viib vaatajad Tšiili gootide metsikusse maailma. Kontrollimatud noorukid hakkavad vastu oma vanematele, joovad, seksivad, kuulavad koledat mürisevat muusikat, kasutavad narkootikume ja mängivad ohtralt täringutega lauamänge. Filmi efektseimad peletised ja kaadrid pärinevadki nendest jõhkratest vampiiri-lauamängudest. Filmi süžee hakkab aga jooksma lauamängu kõrvalt ja lauamäng iseenesest nii tähtis polegi. On vampiirimängu mängijate peod mahajäetud hoonetes, kus hakkavad liinid liikuma, küllalt klassikalise Prantsuse filmide moega ja hakkab jääma vaikselt mulje, et stsenarist mõistis isegi enam-vähem, mida ta teeb või ajas mingi hea filmi liini. Hakkas juba sotsiaalsete küsimuste kajastamise hõngu isegi lõpupoole tulema, kuid selles mõttes väga kaugele käest ära ei läinud ja suudeti ikka sita veristamisfilmi žanri raamides hoida. Kaameramees oli veel veidi kogenud käega ja näitlejad ka, vaatamata paarile momendile, polnud üldse nii sitad kui oleksid võinud olla. Selles osas loomulikult punkt maha, et film päris sittade veristamisfilmide kõrgklassi pürgima ei hakanud. Ambitsioon oleks selles osas ära kulunud, kuid tegijad otsustasid veidi lihtsamat teed minna. Eriefektide puhul oli ka näha, el raha polnud ja efektid nägid seetõttu päris loomulikud välja. Tänapäeva filmimaailmas juba ilma arvestatava rahapagasita täiesti ebaloomulikke eriefekte teha ei anna.


Kokkuvõttes oli see Tšiili vabariigi filmimeeste toodang üks parajalt sitt veristamisfilm küll. Verd ja peletisi oli - mitte midagi põhjapanevat, kuid kui tahtmine sitta veristamisfilmi vaadata, siis pole üldse halb valik. Mingid igavusnoodid hiilisid ajuti sisse, kui eriti ei huvitanud asi piisavalt, kuid vaevalt see probleem silma paistab kui mingi suurem vaatajaseltskond käepärast on ja selles veidi alkoholi ringi liigub. Päris asjalikult veedetud aeg. Tekitas veel saasta vaatamise tuju. Olengi end vahepeal liiga kvaliteetsete filmide lainele ümber häälestanud.

5/10

8 Responses to “Filmiarvustus: “Sangre eterna” (2002)”

  1. Nendes ebaloomulikuks veninud kehaosades on midagi kuradi köitvat.
    An American Werewolf in London pakkus ühes kohas samasugust aeroobikat. Teine tore koht oli seal natsikutsude täiesti random visiit. Sealtsamast paistab Rob Zombie inspiratsiooni saanud olevat oma Werewolf Women of the S.S Grindhouse libatraileri jaoks. Kahjuks jättis kõik ülejäänu külmaks.
    Esimest screeni nähes jäi hetkeks tunne, et siit võiks midagi huvitavat tulla aga horror teismalistega on alati paras crap. Ja pole mulle kunagi meeldinud see odav teleulme/horrori monstrumite ninakrimpsutus-make-up. Liiga võlts.

  2. Ei, American Werewolf in London on tõsiselt äge film. Iga vaatamiskorraga ikka parema mulje jätnud. Pigem on aga tõenäoline, et Rob Zombie vehkis idee sellisest kohast sisse
    http://www.imdb.com/title/tt0071650/

  3. Indeed - eks tuleb kunagi ära kaeda.
    Pst. hää, et vana disain tagasi on. Mulle to “uus” suuremat ei istunud.

  4. Uus disain tuli suuresti sel lihtsal põhjusel, et vana läks persse. Endale ka see siin südamelähedane ja olen olukorraga, et see taastada õnnestus, küllalt rahul.

  5. No johhaidii, kreisi, sulle siis meeldis?! Ei ole võimalik…:D

  6. Film või? Täiesti vaadatav käkk. :D Ma muidugi ei hakka väitma, et see hea oli.

  7. Kui su veel selliseid dvd-sid kuskilt lambist välja ujub, siis ma loodan, et sa annad ikka mulle ka teada.

  8. Või see nõnda piinamise mõttes oligi antud, et “näe.. vaata seda! See saast sulle ikka ei meeldi!” Kahtled mu võimetes? Ma võin ikka päris korralikku jura vaadata ja see tegelikult oli ka üksjagu :D, kuid anna tulla!

    Ma juba kujutan ette, kuidas järgmiseks mingid eriti mesimagusad romantilised komöödiad letti laod.

    Et eile sai “Blood Sucking Freaks” ilusti ära vaadatud ja siis peale kahte romantilist filmi hakkan õudusest karjuma ja vajutan arvuti kinni.

Leave a Reply