Filmiveeb

Teema uudsus kahaneb märgatavalt. Oleks paras aeg uusi trikke kotist välja otsima hakata, sest see valem enam kaua ei toida. Kolmandat sandistamisfilmi oli veel päris äge kinos vaadata, nüüd aga hakkavad asjad laiali vajuma ja näib nagu tegijatel oleks ka juba paras segadus, kes, kus ja millal mida tegi. Ma kujutan ette küll selle viienda filmi režissööri lolli ilmet, kes istub Bousmani täishigistatud toolile ja vaatab, millist juttu ta edasi vestma peab hakkama. See peaks üks korralikult loll ilme olema.

Sae põhikomponendid olid olemas - inimesi justkui retsiti küll ning verepervertidel ses osas nutmiseks põhjust ei tohiks olla ja süžeepöörded Charlie Clouseri muusika saatel olid ka kohal, kuid ega see retsimine sellisel tasemel enam polnud, et “ohhoo, see mees saeb praegu lihtsalt omal jalga otsast ära! Päriselt ka” või “ja näe, nüsibki kuklast noaga nahatüki ära. Ei oleks arvanudki, et ta nüüd nii teeb.” ja süžeepöörded stiilis “tähendab, mismõttes hoopis tema tegi kõik?” on ka oma aja ära elanud. Vanaks hakkab valem jääma, ei muud. Tuleks mõni uus nõks või vint asjale sisse lükata.

Juba päris mitu filmi on aetud ka seda liini, kui äge mees see Jigsaw ikka on ja parandab inimeste elusid, jne. Tegijad võiksid vahelduseks kasvõi natuke kaaluda ka seda vaatevinklit, et Jigsaw nende väga uhkete põhimõtete kõrvalt ikka üks natuke persses mees on. Saan aru küll, et väga ägeda filosoofia ja muu sellisega tegelane ning et tal on põhjuseid ka miks ta selliseks muutus, kuid noh, äkki, äkki on väike võimalus, et ta on võib-olla natuke munn mees, et inimestele selliseid asju teeb? Väike võimalus ehk on? Ei? Filmimehed on mind küll juba piisavalt mitu korda selle perverdi nahka asetada püüdnud ja selles filmis veel eriti (”Feel what I feel”). Ma arvan, et aitab ka juba ehk. Üks värskema elufilosoofiaga ning vaimsete traumade ning hingeprobleemideta tegelane kuluks ära.

5/10