Filmiarvustus: “Ancient Evil: Scream of the Mummy” (2000)
December 9th, 2007 autor: Xipe
Väljalaskeaasta: 2000
Rezhissöör: David DeCoteau
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0231138/
“Ancient Evil: Scream of the Mummy” on selline mõnus eksperimenteeriv film. Tavaliselt püütakse õudukates peletisi ikka varjudes hoida. “Dawn of the Dead” on üks nimekam erand, kus zombid patseerivad peamiselt päevavalguses ringi. Nüüd see film käib (loe “tatsab”) julgelt “Dawn of the Deadi” jälgedes. Päevavalgust on küll vähe ning peamiselt on öö (atmosfäärikalt äikeseline öö), mistõttu muumia püsib reeglina poolvarjudes, kuid kui ta seal poolvarjudes tatsab, siis on ka kaameramees reeglina platsis, et seda lindile jäädvustada. Ei ole sellist varianti, et ühel hetkel on muumia teisel pool teed ja teisel hetkel läinud. On rohkem nõnda, et muumia tatsab vaikselt dushiruumi ja vaatab kardina taha. Kui seal kedagi ei ole, siis tatsab muumia edasi. Hea, et kaamera taga olevate tegelaste kõkutamist päris filmilindile ei jäänud - oleks müstika täiesti ära lõhkunud. Olgu, olgu, keda ma ikka petan - mis müstika? Müstika polnud mitte selle filmi tugevaim külg. Mitte, et ma oskaks nüüd öelda, mis selle filmi tugevaim külg oli. See oli selline julge film selles mõttes. Tal nagu tugevat külge otseselt ei olnudki - ainult hulganisti nõrgemad küljed, kuid kui te nüüd järele mõtlete, siis see näitabki filmitegijate julgust. Või ei näita? Ütleme siis nõnda heast südamest, et tegu oli julge filmiga.
Ma vaatan, et pildimaterjaliga ma tagasi ei hoidnud. Nõnda varuga kohe:
Millest ma rääkisingi? Aaa, tatsamisest. Õige-õige. Ja millest see film rääkis? Ma ütleks, et jah, tatsamisest. Näitlemisele oli ka tegelikult seatud tähtis rõhk, mis oli muidugi kerge valearvestus. Tõenäoliselt hakati näitlemisele rõhku asetama olude sunnil. Ma arvan, et filmitegijatel oli mingi eelarve. Seejärel tegid nad valmis muumia kostüümi. Kui nad pärast uuesti vaatasid, siis eelarvet enam ei olnud. Veri ja soolikad jäid ära ning näitlejatel tuli hakata näitlema. Näitlejad said filmis üle ja seda oli kohati nende “ma olen siin seetõttu, et olin rezhissöörile võlgu” - nägudelt näha. Üle sai vist ka see pontsakas poiss, kes muumia kostüümi topiti ja kelle tatsamist filmitegijatel ikka filmida meeldis. Pontsakas muumia tatsas ringi. Seejärel veidi näitlemist. Veel veidi muumia ringi tatsamist. Siis natuke näitlemist. Siis tapeti keegi ära (kaamera ei näidanud). Oli verd veidi (sutsuke) ja siis tatsas jälle muumia ringi. Pontsakas muumia oma kentsaka aeglase ringi tatsumise ja vaarumisega peaks küll vaatajale filmi jooksul väga südamelähedaseks saama.
Siin on veel pilte. Neid pilte on mitu. Ses osas, ega ma lohakas poiss pole - illustreerima hakkan, siis võtan tööd tõsiselt ja südamega. Pole mingit üle puusa vasakult ära nihvet-nähvet illustreerimist:
Film oli pask, olgem nüüd ausad. Kui nalja sai, siis võis ju viisakusest öelda, et ma naersin koos filmiga. Julge pealehakkamine on pool võitu. Julge pealehakkamine on ka pooled punktid kümnest. Nõnda julguse eest saabki. Hea humoristi tunnebki ära sellest, et ta julgeb end lolliks teha. Noh, see film tegi end lolliks küll ja oli päris edukalt halb ning see oli lõbus. Kui oleks verine ka olnud, oleks vast stiilipuhtuse eest veel punkte saanud. Läks aga sellele näitlemisele ja tegelaste arengule rõhu asetamise eksperimendiga alt.
5/10
:D:D
See pagana preestri riietus oleks võinud ka rohkem tähelepanu sinult saada. Liiga sürr noh. Ma teeks oma hommikumantlist ka parema, noh.
Katrin said this on December 12th, 2007 at 8:44 am
Noh, ega sellest iidsest asteekide tseremoniaalhilbust midagi rääkida polegi.
See on rohkem selline oma silmaga vaatamise asi.
Xipe said this on December 12th, 2007 at 10:44 am
Mina vaatasin oma silmaga ja näe, ei oska kohe midagi öelda.
Xipe said this on December 12th, 2007 at 10:45 am