Filmiveeb

*Uuendus: Lisalugemist: “Joblo filmiarvustus”. Päris huvitav lugemine kelleltki, kes on filmi ka näinud ning näeb mitut minu mainitud punkti veidi teise nurga alt.*

No kas on nagu “Cloverfield”? Sai siin uutest pseudo-reality-õudukatest räägitud küll, kuid vaadates seda treilerit näib asi tegelikult ka ja väga konkreetselt toimuvat. Loen parajasti Juri Lotmani “Filmisemiootikat”, mis sai võetud omal ajal rahvas hirmu ja segadust külvanud semiootika eksami eel, et selle peletisega kohtumiseks veidi ettevalmistustööd teha. Raamat jäi lõpetamata ning raamatukogu võttis selle tagasi, kuid loetu oli huvitav ja võtsin nüüd, kui eksam selja taga, uuesti, et lõpuni lugeda. Paralleelid loetu ja praeguse filmimaastiku vahel on kiired tekkima. Lotman seletab raamatus filmi kui väljendusvormi, kõnevormi (film kui märk) enesekehtestamisest läbi aja. Alguses oli film konkreetne ja dokumenteeriv meedium, nagu enamus märgivorme algaastatel. Film oli väga lähedal tõele ja seda võeti, kui midagi tõest. Inimesed näiteks karjusid paanikas kinodes, kui nägid filmilindilt rongi enda poole tulemas (Fotot usuti ka omal ajal väga, kuid nendega õpiti valetama juba ammu ja praegu “Photoshopi ajastul” on see valetamine arenenud küllalt meisterlikule tasemele). Paljud suuremad uuendused filmis on leidnud lihtsalt sõnastades aset valetama õppimise tähe all - et saavutada kontroll järk-järgult filmi erinevate aspektide ning viimaks kogu meediumi üle. Rezhissöör-filmitegija peab omama kontrolli selle üle, kas ta räägib tõtt või valetab ning täpselt kuidas ta räägib tõtt või kuidas ta valetab. Saavutamaks kontrolli erinevate aspektide üle - algul oli kaamera suur ja mürises hirmasasti (müra tõttu tsuktsiti helifilmide algusajal üksjagu, sest samas ruumis ja ühel ajal kaameraga ei andnud naljalt näitlejate juttu salvestada) seisis paigal, filmis reeglina konkreetset kohta ja piiratud aja jooksul (mõnikümmend sekundit) must-valgelt ja ilma helita. Järk-järgult on film arenenud (värvid ja heli) ning filmitegijad saavutanud kontrolli paljude filmi külgede ja aspektide üle. Näiteks montaaži ja kaamera väiksemaks ning liikuvamaks muutumisega aja ja ruumi üle. Kuigi ma ise ütleks, et kontrolli nimel ruumi ja tempo üle võideldi veel 90ndatel ja võideldakse praegugi - jõhker tempokas editimine ja katsed kaamerat kõige võimatumatesse situatsioonidesse ning paikadesse toppida (tahaks hüüda: “Peded, rahunege maha! Lõpetage see virvendamine ning näidake asja rahulikult!”) “Matrix” oli paras verstapost kontrolli saavutamises aja ja ruumi üle.

Uuendustesse on üldiselt suhtutud skeptiliselt vanemate filmimeeste poolt. Charlie Chaplinile ei meeldinud heli ning esimesi kummist eriefekte peeti ka millekski labaseks. Praegu võideldakse võitlust, et saavutada kontroll iga filmi (kuigi meedium pole enam tegelikult filmilint - David Lynchki peab seda millekski iganenuks ja väidab, et tulevik on digitaalse päralt. See on täiesti põhjendatud seisukoht) pixli üle. See lahing on aga peetud ja ma arvan, et oleks aeg seda mõista - arvutiga on võimalik kontrollida iga kaadrit, pixlit, tooni ja nüanssi filmis ning vaeva korral muuta mida tahes. Praegused arvutigraafika uuendused liiguvad peamiselt selle suunas, et käsitsi oma äranägemise järgi kohe praktikas muuta igat üksikut pixlit filmis - saavutada ekstreemne detailitäpsus, mis oleneb peamiselt sellest, kui suure koguse madalapalgalisi India animaatoreid Hollywood kinni maksta suudab. Iga nüansi muutmise võime iseenesest on juba saavutatud.

Sellega jõuangi ma tegelikult (viimaks) oma jutu mõtteni. Kontroll on saavutatud, aeg taanduda ning nautida seda, mis oskusi uus võimalus pakub. Uuenduste võlust on inimesed välja murdmas. Lihtsalt plahvatused, lihtsalt suured sõjaväed, lahingute näitamine väga lähedalt ja väga osava kaameraliikumisega ei toida enam ja peagi on võimeline sama tegema iga mats, kellel kodus piisavalt hea arvuti. Suund “reality” filminduse ja televisiooni poole ning kõik need käsikaamera raputamised, et jätta elulisemat muljet, on odav trikk hoida inimesi suurfilmide kütkes edasi, nüüd, kus inimesed mõistavad, et piisab kolmest asisest mehest, neljast päevast ja väikesest varustusest, et lavastada väga pädev lahing. Suur lahing üksi enam ei toimi - inimesed toibuvad ja ei lähe enam vaatama lihtsalt suuri veokeid plahvatamas ning nendel toimuvaid eriti stiilseid mõõgavõitlusi. Olgu, lähevad vaatama küll, kuid mitte enam nii massiliselt ja pole nõus enam maksma nõnda palju suure plahvause nägemise eest. Firmad süüdistavad tarkvarapiraatlust väiksemas kinotulus, kuid see on tegelikult väike osa tervikust - tehnika areng on süüdi Hollywoodi järk-järgulises nõrgemas haardes ning meelelahutuse demonopolistumises. Väiksemad tegijad saavad küllalt väikse rahaga teha õige talendi korral hulga paremaid filme kui Hollywood ja seda kas mõne zhanri piires või eksperimentaalselt. Kontroll filmi üle pole tavajorsile küll veel nii käepärast, kui pilditöötlus, kuid kauaks sedagi seisu on? Eriefektides saavutatud uue taseme võlu hajub, millest tuleb reality-televisiooni võidukäik ja kandumine ka kinomaailma - sest see meelelahutus tundub maisem, kodusem ja vähem võlts. Maisem, kodusem ja vähem võlts tundub see puhtalt seetõttu, et näeb tehniliselt sutsu vanem välja. Kui toimus üleminek must-valgelt filmilt värvilisele, siis väntasidmõned tegelased must-valgeid edasi, väites, et see tundub “tõelisem”, kuid “tõelisem” oli see vaid tänu olukorrale - must-valge iseenesesest ei ole tõelisem kui värviline, kuid must-valge sümboliseeris vanemat ja usutavamat filmikeelt. On aga selge, et filmitegijad võivad meediumi raames praeguses olukorras muuta filmi väga väikeste detailideni ja valetada pagana osavalt. Reality-kinondus tundub tõelisem (see on umbes sama trikk, nagu Lovecrafti õudusjutud, mis on enamuses kellegi kirja või päeviku vormis) ja on päris äge asi. Vaatan selliseid käkerdisi väga hea meelega praegu isegi, kui kopp veel ees pole. See on aga suund, millele Hollywoodi filmiimpeerium ei peaks väga tugevalt keskenduma, kui võimalikule päästekõrrele. Tuleks osta kokku talente ja oskajaid inimesi, sest, kuigi Hollywoodi pea seda uudset lähenemist ehk ei haara - suurte tehniliste arengusammude vahel müüb tegelikult kvaliteet ja oskajad mehed, kes mõistavad filmi, kui tervikut ja mitte alust, millel mingi nüansi üleekspluateerimisega ajutist edu saavutada. Hollywoodil oleks hetkel tarvis stabiilsust, et püsida. Televisioonis on telesarjade tegijad aru saanud, et talent ja üldine kvaliteet on relvad, mille abil televisoon interneti tempoka arengu kõrval ellu suudab jääda. Televisioon on valmis, kuid kino on tasakaalust välja viidud ning nõrkadel jalgadel.

Samasugust valearvestust näen ma üldiselt kogu “Sae”, “Hosteli” ja muude vägivaldsete filmide laines. Jälgisin seda tõusu küllalt lähedalt. “Saag” mängis oma rolli ära. Õudukad olid vägivalla- ja kujutlusvõimevaesed. “Saag” tõi seda ja paras underground õudukafännide kogukond toetas “Saagi” ning selle edu. “Sae” ja saelaadsete filmide jõudmine mainstreami saavutati, kuid selle saavutuse käes on tegijad nüüd nagu peata kanad ja vorbivad neid “vägivallapornosid” edasi, muutudes samaks, mis nende kirutud vägivalla- ja kujutlusvõimevaesed “Scream” tüüpi slasherid olid enne neid. Vägivald on, kuid kujutlusvõime kuivab kokku.

George Romero ja film “Land of the Dead” pole otseselt osa Hollywoodist ning pigem on tegu naasmisega iseseisva filmitegemise juurde, kuid üldine reality-kino suund on õhus ja ma ei ütle, et Hollywood peaks hoopi tagasi hoidma. Lasku oma reality-filmid kinno. Tegu on lihtsa strateegiaga. Peale hoobi sisse sõitmist koguda saadav raha ära ning saavutada uuesti tasakaal. Selles viimases peitub Hollywoodi nõrkus ja kui nad seda ei taipa, siis see saab olema nende kirstunaelaks. Inimesed haaravad reality-filme mingi aja vältel, kuid seepeale olgu Hollywood oma püsimise huvides valmis saavutama tasakaalu. Tasakaalu saavutamiseks on neil tarvis talente, oskajaid inimesi. Raha on neil palju, kuid kui rahaga enam ägedamaid filme osta ei saa, siis on tarvis osta kokku oskajaid inimesi, sest kui reaalsuse kihk üle läheb ja uut ägedat filmiuuendust ei tule, tahavad inimesed jälle kvaliteeti. Strateegiliselt oleks Hollywoodile hea selline lüke. Euroopa filmindus samas võiks aga kasutada juhust ja Hollywoodi peata olekut ning tuua film koju tagasi. Hetkel on Ameerika nagu Rooma, mis võttis üle Kreeka kultuuri. Kreekal oli äge kultuur ja samamoodi olid Euroopal filmid. Ameeriklased võtsid filmi ära ning hakkasid seda ekspluateerima odavate emotsioonide ning suurejooneliste vaatemängudega, nagu roomlased Kreekat. Euroopa võiks aga haarata ohjad uuesti enda kätte ning läheneda asjale kõrgkultuuri loomise seisukohalt. Praegu on kultuur rahva käes - peagi võib iga töll vastava tehnikaga vändata küllalt pädeval tasemel filme. Umbes samas seisus oli filmindus Romero monumentfilmi “Night of the Living Dead” järel 70ndatel, mil igasugused töllid tegid filme ja see oli tõesti hea pinnas kvaliteetkinole. Et säilitada ühtne grupeering ning firmade võim olukorra üle, on tarvis kokku osta tegelasi, kes sellises pinnases edukalt tegutseda suudaksid. Kontroll filmi üle on praktiliselt saavutatud ja nüüd on tarvis jobusid, kes kogu seda kätte võidetud võimaluste paletti ka kasutada oskaksid.