Filmiveeb

Nimi: “Les Autres Hommes”
Rezhissöör: Michel Viotte
Inglise keeles: “The Other Men”
Osta saab: ARTE Boutique

Küllalt kummaline on soovitada filmi, mis on nõnda vähe levinud ja tõenäoliselt pakuks huvi väga piiratud seltskonnale, kuid näe, soovitan, sest film oli huvitav. “Les Autres Hommes” on prantsuse antropoloogia-dokumentaal, inglise keelde tõlgitud “The Other Men”. Seda filmi näidati Kultuurilugude nimelises loengus. Tegu on ideede-põhise ainega. Keskenduti antropoloogia ideele ehk püüdele mõista võõrast tsivilisatsiooni elades nende keskel, õppides nende keelt ja kombeid ning püüdes samas aru saada, miks üks tsivilisatsioon on sõjakas ja teine mitte ning seda, kuidas sõjakaid tsivilisatsioone rahumeelseks muuta.

Sellest rääkis põhimõtteliselt ka film (meile näidatud ingliskeelse audioga). Filmis näidati päris vanu kaadreid 20. sajandi algusest, ehk isegi 19. sajandi lõpust - antropoloogilisi klippe, mis filmitud võõraste tsivilisatsioonide sees, kes puutusid nende filmimeeste näol vist tõesti kokku esimest korda valge inimesega. Tegu oli tõenäoliselt kunstilise taotlusega, kuid osad klipid tundusid hirmutavad või vähemalt “maagilised”, sest need klipid uutest kultuuridest olid esitatud nagu esimesed kaadrid tulnukrassiga kohtumisest. Kõrvale räägiti indiaanlaste puhul ka kristlikust seisukohast (”kas neil inimlaadsetel olenditel on üldse hing?”) ja kristlaste viimaks otsusele jõudmisest, et indiaanlased on jumala poolt loodud alamaks rassiks, mõeldud puhtalt valge inimese eest töö ära tegemiseks. Kristlik lähenemine on tegelikult küllalt loogiline valem uue kultuuriga kohtumisel, kui näib, et uus kultuur ei ole sõjaliselt piisavalt suur oht. Keskenduti ka “Wounded Knee” sündmustel ja tõenäoliselt kuskil seal keerasid kristlikud maadeavastajad aga asja tuksi, sest uue kultuuriga kokku sulandudes (eriti kui see ilmneb nõrgem olevat) ei ole nende tapmine ja vabaduse ehk inimese loomulike vajaduste piiramine üldse hea stiili märk. Osade tapmine ja teistega sulandumine oli halb-halb valem. Tegelikult oli kogu alamaks tsivilisatsiooniks tituleerimine ja oma usu, maailmavaate pealesurumine ja “inimeseks tegemine” suures plaanis halb strateegiline otsus. Sellega kaasnes järgnevate aastate jooksul parajalt probleeme ning praegugi elavad Ameerika valged seal võõras kodus neegrite, mehiklaste, indiaanlaste ja muude välja vihastatud tegelaste hirmus. Ameerikas on levinud õudusfilmivalem ju see, et indiaani matmispaigalt tõuseb miski, mis hakkab tapma ja kätte maksma.

Lisaks indiaanlastele näidati ja räägiti ka eskimotest, bushmanitest (hiljuti vaatasin just sellist head filmi, nagu “The Gods Must Be Crazy“, mis läheb selle teemaga väga hästi kokku.) ja Austraalia aborigeenidest. Kõigi kultuuride puhul keskenduti nende “kunstnike” tähtsale rollile nende kultuuri maailmapildi edasi andmise ja ühiskonna töötamise seisukohalt ja räägiti ka eskimote näitel sellest, kui halb idee on võõra tsivilisatsiooniga “vahetusõpilase-programm”) - valgete poolt enda juurde “tsivilisatsioonirüppe” toodud eskimolaps suri noorelt.

Puhtalt ideede tasemelt oli film huvitav. Mõte sellest, kuidas uue kultuuriga kokku sattudes teatud tasakaal ning teineteisemõistmine saavutada ja mitte automaatselt ohtlikku uut nähtust hävitama hakata, pigem uurida, kuidas need tegelased elavad ja vaadata, et ehk oskavad mõnda asja paremini. Vallutamine on vallutamine ja kui Eurooplased käisid muudkui ringi ja vallutasid rahvast, siis ehk oleks eesolevat kultuuri säästev strateegia hiljem paremat vilja kandnud. Keeruline on koos elada kellegagi, kelle esivanemad su esivanemad on maha löönud ning kelle maa ära võtnud. Selline kooperatsiooni põhimõte on viimasel ajal südamelähedaseks saanud.