Filmiveeb

Väljalaskeaasta: 2005
Rezhissöör: Andrew Leman
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0478988/
Cthulhu mütoloogia: Wiki 1, Wiki 2
Lovecrafti kirjutised: The Temple of Dagon
Lolthulhu: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13

Tsitaat: “That is not dead which can eternal lie / And with strange aeons even death may die.”

Seda filmi märkis Trash hea sõnaga, kuid ma pole ise seni viitsinud pilku peale visata. Nüüd jutu lugemisega “Öölase” kogumikust sama päeva jooksul näis hea mõte ära vaadata. Kirjutis oli küllalt kahtlase struktuuriga käkerdis, mida ei osanud filmivormis silme ette esialgu lugedes kuidagi manada. Üks tegelane luges paberitest seda, kuidas keegi oli kellelegi meenutanud mingit sündmust, mida talle keegi rääkis, et oli päevikust lugenud, näiteks. Natuke pingsamalt süvenedes läks kõik aga paika ning ära sa märgi, filmis suudeti ka paika sättida nõnda, et ühelgi meenutuse või raamjutustuse tasandil väga ei logisenud.

Lovecraft on selline südamelähedane kirjanik, kes ikka oskab sünge olla. Suurem osa tõelistelt süngest kraamist tänapäeva õudukates on otsapidi Lovecraftini välja veetav. Cthulhu ise, kui sõnulseletamatu kurjus loomulikult, enamus Brian Yuzna (mees, kes selle HÕFFi raames end Eestisse veab) ja Stuart Gordoni loomingust on Lovecrafti ekraniseeringud ning HÖFFilgi näeb sel aastal vist kolme “H.P. Lovecraft’s…”‘ filmi, Evil Deadi filmide kuripaha raamat Necronomicon on kirjaniku loomingust pätsatud, samast kohast on Alieni koletise disaininud H.R. Giger saanud nime oma suurematele kunstiraamatutele “Necronomicon” ja “Necronomicon 2″, John Carpenter on vändanud filmi “In The Mouth of Madness”, mis mitte olles ekraniseering, pidi väga tugevalt Lovecraftil põhinema, itaalia horrori vanapervert Lucio Fulci toppis tugevaid viiteid oma filmidesse (Eiboni raamat, Dunwichi linn) ja suur osa horrorkirjanikest viitab sellele töllile, kui ühele peamisele mõjutajale - sellele töllile, kes avaldas oma jutte teisejärgulistes horrorajakirjades 20. sajandi esimesel poolel ja elas vaesuses, kuid kelle suuremas osas “public domain” kirjutiste kogumik-raamatuid on peale ta surma välja antud mitte üldse väiksel hulgal.

Lovecrafti jutud on tugevalt seotud inimeste teadmiste ning teadvuse piiriga 20. sajandi alguses. Juttudes on peamised inimesed, kes õudustega kokku puutuvad teadlased, kes saavad maailma kohta midagi teada, mida inimmõistus haarata ei suuda või mis on lihtsalt liiga kohutav. Lovecraft näeb väga põhjalikku vaeva, et kirjeldada seda, mis on lihtsalt nii kirjeldamatult jube, et kirjeldab lõpuks pigem seda, kui võimatu seda kirjeldada on. Tegelased lähevad pidevalt nendest uutest teadmistest maailma olemuse kohta hulluks ning sooritavad enesetappe. Hiljuti lugesin juttu “Rotid müüri taga,” milles vana-Rooma ehitise müüride tagant ja alt leitakse üha uusi ja uusi käike, mis oleks justkui ehitatud ja kaevatud maa seest välja poole. Leitakse kummalisi inimlaadseid skelette, mis kuuluvad justkui varem täheldamata inimeellastele, kelle luustikest järeldatakse, et nad on mingist hetkest arenenud evolutsiooniliselt tagasi neljajalgseteks. Hirmutavad on kosmos, unenäod, mitmete dimensioonide olemasolu, ajalugu ehk inimese tegelik päritolu, avastamata ookeanisügavused, elu ja surma piir ning võõrad metsikumad kultuurid oma kummaliste jumaluste ja rituaalidega. Tavaliselt viivad kõik need küsimärgid ühte kohta kokku - Lovecrafti jumalate süsteemini ja tulemuseni, et ehk inimene tegelikult ei taha nendele küsimustele vastuseid saada.

Lovecraft oli ateist, kuid kogu ta looming põhines suuresti kosmiliste jumalate süsteemil. Need on aga küllalt ateistlikud jumalad. Lovecrafti jumalad on põhimõtteliselt lihtsalt vanemad, suuremad ja võimsamad eluvormid, mida inimene kipub kummardama kui jumalaid, kuid kelle enda jaoks on inimesed nagu sipelgad. Need iidsed ja peamiselt kurjad olendid elutsevad rohkemates dimensioonides kui inimesed ja puutuvad selle reaalsusega kokku vaid pisteliselt, väänates kokkupuutel inimreaalsuse alustalasid, füüsikat, teadvust, geograafiat ja matemaatikat. Põhimõtteliselt Cthulhuga kokku puutudes võib kaks pluss kaks hakata võrduma viiega ning jutus “Call of the Cthulhu” kehtivad veest tõusval saarel “teravnurgad nürinurkadena”. Isegi filmis on kasutatud peitepildilisi trikke, kus miski, mis näib tahkena, on hoopis auk. Maailm muutub seega põhimõtteliselt Dali maaliks. Ühed tähtsamad tegelased (mitte küll kõrgeimad) jumalatesüsteemis on kõrgemate olendite preester Cthulhu ja tema alluv Dagon. Nendega on kokkupuuteid erinevates juttudes ning nende kultuse jüngreid on üle maailma, kes ootavad süngete kalainimeste tõusmist vetesügavustest meie sekka ja maa üle taas kontrolli haaramist.

Kas film oli hea? Film oli hea. Tegelikult ka parim ja originaalitruim film kirjaniku loomingu põhjal, mida näinud olen. Yuzna ja Stuart Gordon vorbivad mõnusaid Lovecraftil põhinevaid filme, mis on vürtsitatud nalja, paljude soolikate ning paljaste tissidega. Mõnusad filmid, mida vaadata, kuid mitte eriti originaalitruud. Lovecrafti kirjutised ei ole naljakad (ühe erandina meenub “Re-animatori” jutus too töll, kes oma peale järgi tuli ning hiljem see kaenlas ringi käis), neis pole palju soolikaid (kombitsaid on küll üksjagu) ja naistegelasi, rääkimata siis nende paljastest tissidest, on lausa häbiväärselt vähe. Lovecrafti jutud on sünged ja fantastilistele ideedele üles ehitatud. Puutus ju Edgar Allan Poega kokku ja üritas õhustikult umbes sama rida ajades eelkäijat üle trumbata. See film andis juttude olemust küllalt edukalt edasi. Must-valge helita film odavate efektidega, kuid töötab ilusti. Varsti on neilt samadelt fännidelt - H.P. Lovecraft Historical Society oodata järgmist odavaeelarvelist Lovecrafti ekraniseeringut - “The Whisperer in the Darkness“. Ootan huviga. Hinde osas jään IMDB’ga nõusse.

7,5/10