Dr. Zhivago põhjal ideedest, kommunismist ja kapitalismist
April 3rd, 2008 autor: Xipe
Kultuurilugude loengus näidatud filmi põhjal olen ennegi kirjutanud. Eelmisel korral oli filmiks “Les Autres Hommes” - dokumentaalfilm, mida näidati antropoloogia idee illustratsiooniks. Kultuurilood on ideedepõhine aine, mis pigem uurib maailmakäsitluste, ajaloosündmuste ja rezhiimide ideelist tausta. Seetõttu vaatasin ka sel korral filmi pigem ideede tasandil. Teemaks oli sõda - sõja idee, sõjaga seonduvad muud ideed, vägivalla idee, nende ideede haakumine ning formuleerumine millekski reaalseks. 20. sajandi suuri sõdu peetakse ju “ideedepõhisteks sõdadeks”, kus mitte inimesed, vaid ideed sõdisid omavahel.
“Dr. Zhivago” on väidetavalt üks viimastest tõesti suurtest ja eepilistest filmidest. Tänapäeva publik seda vast nii hästi ei mõista, kus seal see eepilisus peitub, kui pole suuri arvutiga loodud orkide ja haldjate armeesid teineteisele vastu jooksmas, kuid ka sellisel juhul on “Dr. Zhivago” lihtsalt väga hea film. Järeldan ma seda lõigust, mida meile loengus näidati. Film ise on kolm tundi ja 20 minutit pikk ja kindlasti kavatsen kunagi ka täies mõõdus ära vaadata, siis juba pigem süzheed jälgides. Vene poeedi Boris Pasternaki “Dr. Zhivago” romaan valmis aastal 1957. Kuna kohalik võim teose avaldamist kuidagi heaks kiita ei saanud, siis anti raamat välja väljaspool Nõukogude Liitu. Ka filmi väntasid ameeriklased, ameerika, inglise ja prantsuse näitlejataga, inglise keeles ning filmituna Kanadas, Soomes ja Hispaanias. Venemaal linastus film esimest korda aastal 1994. Kuigi Pasternaki teost Nõukogude Liidus väidetava anti-marxistlikuse ja revolutsiooni-ideede vastasuse tõttu loomulikult välja tulla lasta ei saanud ning kirjanikule ei meeldinud mitmed bolševike seisukohad juba revolutsioonist saati, Stalin teda eriti ei represseerinud.
Dr. Zhivago tegevus leiab aset 1917. aasta revolutsiooni ning sellele järgnenud kodusõja ajal Venemaal. Tegu on ajaloolise romantilise draamaga, mis räägib suuresti rezhiimi vahetumisest, kuid pigem inimeste seisukohalt ja teistele ideedele rõhu asetamisega. Näidatakse, et Venemaal vahetus rezhiim rezhiimi vastu - idee idee vastu, jättes põhiprobleemid samaks. Vahetusid ideed, kuid need ei haakunud reaalsusega. Olid suured ideed, mis jäid ideedeks, sest neid ei osatud inimestega ära siduda, tuua maa peale tagasi ning muuta reaalsuseks.
Maailmasõdades võitlesid teineteise vastu ideed sellest, kuidas inimkond peaks toimima - ideed ideaalsest maailmakorrast. Ükski idee polnud ideaalne ja nad põrkusid kokku selle asemel, et sulanduda ja võtta üle teineteise häid jooni. Selles valguses oli Maailmasõdade parim riigijuht brittidel, Winston Churchill, kes üritas kommunismi ja kapitalismi ideed omavahel ära lepitada ja maha rahustada. Külm sõda aga tuli ja kaks suurt jõudu olid vastamisi, tegelikult teades kumbki, et kokku põrkudes hävib elu maal või vähemalt inimesed. Nõnda jäid kumbki ootama ja jälgima teist, et too teaduslikult nõnda kaugele ei jõuaks, et suudaks tuumasõja üle elada, näiteks mõnele teisele taevakehale kolides.
Kaks rezhiimi seisid vastamisi ja tegelikult ootasid, kuni kumbki neist oma nõrkuse välja näitab. Viimaks võitis rezhiim, mille ideed olid inimesele lähemal - rezhiim, mis polnud nõnda tugevalt hästi suurtes ideedes kinni ja nägi ka tegelikku maailma. Selleks rezhiimiks oli kapitalism. Kommunism hävines ise, sest see oli seest tühi. Tänapäeva kapitalism aga toimib vaid tänu teatavatele tugevatele kommunistlikele mõjutustele ning kommunism, niipalju kui seda on (Hiina näiteks ja Eesti internetimaastikust jääb ka mulje, et teatud kommunistlike ideede riismeid hoitakse ikka jõudsalt elus.) toimib vaid tänu osade kapitalismi elementide ülevõtmisele. yin ja yang tegelikult. Omadega perses oleks nii puhtalt kapitalistlik maailm, kui puhtalt kommunistlik maailm. yin ja yang - üks ei püsi elus ilma teiseta. Maailmale ei ole tarvis ühte suurt ideed, vaid palju väikseid ja paindlikke ideid, nõnda ka inimesed - ainult ühe idee najal elav inimene on nõrk. Tugev inimene on inimene, kes mõistab ja valdab erinevaid ideid.
Treiler:
Väga hea postitus. Tegemist ühe minu lemmikfilmiga, täiesti hämmastav kuivõrd palju mõtlemisainet selle vaatamine annab.
Sander said this on April 3rd, 2008 at 1:43 pm
Ma ise veel vaatasin, et meeste-naiste vahelistest suhetest annaks küllalt üht-teist veel soovi korral tuletada ja juurelda.
Xipe said this on April 3rd, 2008 at 4:32 pm
jah, tähelepanu väärib vist enam Lara ja Pasha suhe, kus mees lahkub naisest oma ideed teostama ja kommunismi kinnitama, saades sellega endale uue identiteeti Strelnikovi näol. Ometi tegu liiga ekstreemse vasakpoolse variandiga, mis võimaline püsima vaid kõige karmimatel aegadel.
Sander said this on April 3rd, 2008 at 5:51 pm
Ma tegelikult nii kaugele ei näinud, et sellest midagi teada, kuid alguses oli mingi mees, kes jaotas naisi kaheks… litsideks ja misiganes see teine kategooria oli ning siis see naine, kellele ta oma liigitusest rääkis ning keda ta seejärel vägistas/ei vägistanud, kihutas talle hiljem kuuli kerre.
Xipe said this on April 4th, 2008 at 11:29 am
Noh, see selleks. Väga hea film tundub olevat.
Xipe said this on April 5th, 2008 at 4:52 pm
Hea film kindlasti. Tundub et teile näidati umbes viiendik kogumahust ja just algust, kus portreteeritakse Venemaa režiimivahetust. Järgnevad osad tegelevad rohkem muidugi tegelaste saatuste uurimisega, aga filmi miinuseks ongi selle pikkus, 3 tundi ja 20 minutit vajavad ikka hoolikat planeerimist.
Sander said this on April 5th, 2008 at 6:04 pm
[...] kultuurilugude kuskil mujal naljalt ei näidata, selles aines aga juba kolmandat korda (1, 2). Seekord Janek Kraavi rääkis postmodernismist ja näitas filmi “Wax, or the [...]
filmiblog » Blog Archive » Kultusfilmi Wax põhjal postmodernismist ja ulmest said this on May 7th, 2008 at 4:00 pm