Filmiveeb

Tsitaat: Dr. Herbert West: “I created what no man’s mind nor woman’s womb could ever hope to achieve.”

Ei, ei ole hilja HÕFFi filmiarvustusi valmis treida. Või tegelikult, noh, on küll.

“Bride of Re-Animator” on päris hea järg. Tavaliselt on filmidel hulga sitemad järjed. Yuzna tegi aga päris hea. Mingit sellist stseeni, nagu originaalis küljest löödud peaga naisele mineti tegemise kaadrid, selles pole, või “Beyond Re-Animatori” roti ja küljest hammustatud zombi-peenise vahelist kaklust, kuid nahkhiiretiibadega kokku õmmeldud inimpea teeb üksjagu tasa. No nahkhiiretiibadega inimpea siiski!

Yuzna on läinud päris head teed järje väntamise osas. On võetud originaali tegelased, vaadatud nende seisu originaali lõpus, loetud Lovecrafti originaaljuttu veidi üle ning tuues sisse mõned korralikud järjepidevus-vead (Dr. Hilli pea - see on ju lödi tegelikult) on valmis kirjutatud see. Tegelastepõhine film tegelikult, parajate loogikavigadega, kuid karakterite osas tugev. Ka lisatud tegelased (naisepeksjast võmm, kelle naine on justkui elus, kuigi peaks surnud olema) on päris tugevad ja tunduvad kohati isegi, kas ma julgen seda väita, emotsionaalselt usutavad ning mitmetahulised. Jah, ma olin veidi võtnud, et ma filmi sellise nurga alt vaatasin.

Ja veel enam tegelikut. Film oli tugevate teemadega mehe püüdlustest luua elu ilma naise abita. Termin “üsa-kadedus” on selle tarvis psühholoogidel välja mõeldud ja see on teada-tuntud ning raudpolt-kindlalt tõese naiste peenisekadeduse (1, 2) väike ja vähetuntud vend. Seda mõttelõnga aetakse selles “Bride of Re-Animatori” põhjal kirjutatud essees veidi põhjalikumalt ja liigutakse küllalt tugevalt kohta, kuhu minu mõte minna ei jõudnud - Herbert West ja Dan Cain on tegelikult alateadlikult peded, kes seda endale ei tunnista või pole veel taibanud. Päris huvitav essee. Minu mõte liikus aga rohkem selle radadel, kuidas inimesed üritavad oma partnerit disainida ning “luua” selliseks, nagu nad arvavad, et ta peaks olema. Dani valik lõpus enda loodud naise ja pärisnaise vahel oli selle teema tähtpunkt. Tähelepanuväärne oli ka West, kes tegelikult peletisnaise endale disaininud oli, kuid kellest peletisnaine üldse nii huvitatud polnud, kui Danist.

Olgu, ma olin kergelt võtnud, nagu ma ütlesin. Nüüd maa peale tulles - filmis on pagana ägedad peletised. No nõnda nunnut lemmiklooma, nagu see ühesilmaline inimsõrmedest tehtud ebardämblik, pole ammu üheski filmis näinud. Kui inimkäega koer ja kõik käsi-jalad/jalgpead ja muud “rotid seinte taga” kokku võtta, siis selles filmis olid ikka ägedad ebardid. Tugevad ebardipunktid filmile. Tugevale karakteribaasilisele ülesehitusele ja ägedatele ebarditele vaatamata oli film siiski väga selgelt järg ja iseseisva filmina mitte tugev.

Mitte üldse halb variant filmiks, mida, väike pudel käepärast, seltskonnas käima lükata. Mõned päris ägedad haiged mõtted ning no on toredad peletised, mida kohe lust vaadata. Yuznal on hea peletisetunnetus.

7/10

Väljalaskeaasta: 1990
Rezhissöör: Brian Yuzna
Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Bride_of_Re-Animator
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0099180/
Filmisarnasus: “Re-Animator”, “Beyond Re-Animator”, “Bride of Frankenstein”
Homoerootilisi joonistusi Dan Cainist ja Herbert Westist: 1, 2, 3, 4, 5

Eelnevad HÕFFi arvustused:

“Meatball Machine” (2005)
“Society” (1989)
“Funny Games U.S” (2007)