Filmiveeb

Filmiarvustus: “Waiting for Godot” (2001)

(Vabandust selle spoileri eest kohe pealkirjas, kuid tõsi see on. Godot va tahm ei anna end lõpuminutitel ka näole)

Kirjutasin viimase sessi ajal 2110-sõnalise eksamiessee (doc, odt) Samuel Becketti “Godot’d oodates” põhjal ja seda tehes oli küll selline tunne, et nii tühja mulli pole ammu ajanud. Mingi trikiga aga vedas välja ning mitte millestki kirjutamise eest tuli maailmakirjanduse A ära. Ma ise arvan, et see tuli keerukate sõnade sisse toppimise eest. Parajasti kirjutades (viimasel minutil loomulikult) tuli pähe, et lisaks raamatule oleks olnud hea mõni film ära vaadata. Aega enne kirjutamist oli korralikult, kindlasti oli sellest ju mõni film tehtud, sellest oleks kirjutamisel kasu olnud ning aega selle soetamiseks oleks ka olnud piisavalt. Tagantjärgi tarkus. Vaatasin aga filmi hiljem siiski ära, sest mittemillestki kirjutamine hakkas juba meeldima (kuigi ajas ikka klotsi kokku küll) ja mitte millestki rääkiva filmiarvustuse oleks ka hea meelega sama hooga ilusti kirja pannud. Teema on siiski nimetatud essees põhjalikumalt läbi võetud ja mingit 2000-sõnalist ja võimalikult sügavmõttelist teemadekäsitlust siinkohal pakkuma ei hakka.

“Godot’d oodates” käsitlemisel on üldiselt kaks koolkonda. Ühed, kes ajavad muudkui oma jura ning loevad sellest välja sügavaid mõtteid inimeksistentsist, ühiskonnast, suhete koospüsimisest, isanda ja alluva suhetest ning muust. Teised on need, kes ütlevad ilusti ära, et see ei räägi mitte millestki. Asjakohane on Vivian Mercieri tsitaat: “Godot’d oodates on näidend, milles ei juhtu midagi, kaks korda” või siis pikemalt:

“Beckett has achieved a theoretical impossibility—a play in which nothing happens, that yet keeps audiences glued to their seats. What’s more, since the second act is a subtly different reprise of the first, he has written a play in which nothing happens, twice.”

Ja see film on näidendi truu ning detailitäpne ekraniseering ehk siis kaks tundi ootamist (kas ma kuulen lugejaid rõõmust hüppamas ja filmi järele minemas?)

Vladimir ja Estragon ootavad Godot’d. Ootamine on tüütu ning ängistav. Vahepeal mõtlevad nad end puu otsa aja veetmiseks üles puua, kuid parajat köit ei leita ning puu oksad on ka tõenäoliselt liiga nõrgad. Oodates kohtuvad nad Pozzo ja Luckyga (isand ja ori) ning ühe poisiga, kes teavitab neid sellest, et Godot täna ei tule, kuid homme kindlasti. See on esimene vaatus. See on teine vaatus põhimõtteliselt ka. Ootamise ajal ajavad tegelased juttu, mis ei ole sünkroonis (küsimused-vastused põrkuvad), tegelased väidavad midagi, kuid teevad midagi muud või üldse mitte midagi ning jätavad rääkides mulje, nagu neil oleks Alzheimeri tõbi.

Iirlaste Godot’ ekraniseering pole üldse talumatu asi, mida vaadata. Päris hästi tehtud ning mitte kaugeltki selline kannatus, nagu see võiks olla. Võib-olla pole ta seeläbi piisavalt originaalitruu. No filmist küll ei õhkunud nii tugevat vastukäivust, tegelased olid sümpaatsemad ja lihtsalt ei olnud ootamise tugevat tüütuse hõngu, mis raamatust jäi.

7,5/10

“Sesame Street: Waiting for Elmo”

Öh, raamatuarvustused, sisukokkuvõtted ning tõlgendused youtube’ist?