Filmiveeb

Filmiarvustus: “Det sjunge inseglet” / “The Seventh Seal” / “Seitsmes pitser või tihend” (Kui kobisemist on, siis tõlkige ise paremini) (1957)
Rezhissöör: Ingmar Bergman

Ristiretkelt tagasi tulnud rüütel Antonius Bock hulgub mööda keskaegset (filmis tõlgiti inglise keelde 14. sajandiks, muud andmed väidavad, et tegu 12. sajandiga) musta katku all kannatavat Rootsit, otsib vastust jumala olemasolu kohta ja elu ning surma küsimustele ning mängib Surmaga malet. Surm külastab teda kohe filmi alguses rannas ja ütleb, et pidu on läbi ja aeg temaga kaasa minna. Rüütel on justkui maalidelt näinud, et Surmale meeldib malet mängida ja kuna ta ise väidetavalt kõva malemees on, siis käib kohe välja ettepaneku oma elu peale üks partii teha, et võita mängides aega sooritamaks üks mõttekas tegu oma muidu mõttetu elu jooksul. Surm jääb nõusse ning edasi rändab Bock oma kaaslase Jönsiga läbi Rootsi külade, mägede ning metsade, otsides vastuseid oma küsimustele ja aeg-ajalt kuskil põõsaste vahel Surmaga malet toksides. Teel kohatakse vaatamata ümbritsevatele koledustele elurõõmsa ja lootusrikkana püsivat abielupaari aastase lapsega, kes teenivad rändnäitetrupina elatist. Bock teeb neile ettepaneku, et nad temaga ühes teele asuksid ja nad jäävad nõusse. Ajapikku liituvad seltskonnaga veel mitu tegelast ja malemängu tulemusest jääb mingi sahker-mahkeri läbi viimaks olenema nende kõigi saatus.

Mäng sujub algul hästi ja Bock ei kaota pikka aega ühtegi nuppu. Siis käib ta aga ühes kirikus pihil ning lobiseb välja, et tal on ratsu ja odaga üks trikk plaanis. Surm va tõbras on aga preestri asemele roninud ja saab nõnda vastase plaani teada. Nagu kord ja kohus, jääb Bock hiljem lolluse tõttu lipust ka ilma (ma küll ei ütleks, et ta eriti kõva mängija on, kui ta ühe käiguga ka ette ei näe, et lipust ilma jääb) ja ajab hiljem nupud ümber. Surm aga mäletab küll, kuidas nupud asuma pidid ja niipalju, kui mina nägin, neid tagasi pannes sobi ka ei tee. Sealkohal jätab aga Surm kasutamata ilmselge võimaluse kriisata: “Sa panid kuninga pikali”, sest selgelt oli ümber aetud nuppude hulgas ka vangerdatud kuningas. Ju ta oli lihtsalt oma võidus nii kindel, et ei hakanud lollitama.

Üldiselt on selle malemänguga ikka see igivana probleem, et filmimehed seda naljalt näidata ei taha. Tõenäoliselt seetarvis, et mitte malet mõistvaid inimesi oma seisudega naerma ajada. Jäi tegelikult mulje, et filmitegijad ikka mängu vähemalt mingi tasemeni mõistsid, kuid seisu näidati siiski vaid vilksamisi. Arusaadav ka. Muidu ilmuvad ikka mingid tegelased, kes viitsivad kaader-haaval läbi vaadata ning kuulutada kõigile, et Savisaar Keskerakonna reklaamis toodab parajat malepornot või siinkohal, et Surm näiteks pole üldse nii heas seisus või midagi. Endalgi oleks tore sealt mingi kaader välja vaadata ning hakata tuletama, kas ise sellele Surmale pähe teeks ja “The Thingis” vaatasin nagu vana pedant välja, et seal oli paras porno, mida toodeti.

See on üks hea film. Ja põhjamaised naised on ikka ilusad. Mõni erand filmis on, kuid eriti just Bibi Andersson no on ilus ja sümpaatne tüdruk. Sellise võtaks isegi naiseks.

9/10

13-Street filmiblogi arvustus