Filmiveeb

Filmiarvustus: “Alice Cooper - The Nightmare” (1975)
Rezhissöör: Jørn Winther

Kui algne šhokkrokkar onu Alice Eestis on käinud, siis on teda ikka paari pandud selliste puntidega, nagu Uriah Heep ja The Foreigners, kelle ballaade minnakse naisukestega kuulama ja heldimuste ning mälestuste kütkes põhilugude ajal suudlema ning kallistama. Lõpus mõeldakse kaisutades, et ootame selle “Poisoni” ka siis ära. Ja vaikselt kaisutused lõppevad, kui kuni Poisonini Cooper lavalt laibajuppe kokku korjab, deemontitat puuvaiaga südamesse pussitab (1, 2), laseb Paris Hiltoni koeral Paris Hiltoni kõri läbi närida või lõikab giljotiiniga Britney Spearsi pea otsast. Kick ass!

Sellest Cooperi filmist ma aga ei teadnud midagi. Muusikafilm, kus Alice Cooper oma tegelase “Stevenina” liigub Vincent Price’i juhtimisel läbi õudusunenäo, mis täidetud hiidämblike, kükloobi ning… külmkappidega? Ega ma saan aru küll, mina ka neid kandilisi elukaid ei usalda - pistad maasikad sisse ja vaata, mis välja võtad. Lõhud veel oma hambad ära.

Mitte vist väga suure üllatusena liigub stoori ühest Cooperi loost teise ja tegelikult ega stoorit palju pole, kuid lood on tase. Enamus pärit albumilt “Welcome To My Nightmare”, mõne erandiga (igati teretulnud “The Ballad of Dwight Fry”). Sel albumil on päris hea kogus endagi lemmikuid - “The Black Widow”, “The Awakening” ja eriti “Steven”, mistõttu selline meeldiv vaatamine. Eks šõud ole ka, kuid kontserdid on siiski paremad.

7,5/10

Alice Cooper räägib kanaintsidendist:

Marriotti reklaam Alice Cooperiga:

Welcome to my Nightmare Muppetsitega:

Bridgestone’i reklaam Alice Cooperiga:

Pildimaterjal:

Filmimuusikat: “Alice Cooper - The Nightmare” (1975)

“The Ballad of Dwight Fry”

“Years Ago” + “Steven”

“The Black Widow”

“Welcome To My Nightmare”

“The Awakening”

“Only Women Bleed”

“The Department of Youth”

“Years Ago”

“Cold Ethyl”

“Devil’s Food”

“Some Folks”