Filmiveeb

Filmiarvustus: “Shichinin no samurai” / “The Seven Samurai” (1954)
Rezhissöör: Akira Kurosawa

“Samurai koodeksi” lugemise kõrvale väga sobiv vaatamine. Sai veidi temaatilist hirsiputru ka söögiks ette tõstetud (pistavad hirsse filmis, kui riisi pole. Pidi eriti halb variant olema. No eks riis ole parem jah, kuid see on ka täiesti söödav kraam) ja läks vaatamiseks. Igatahes sisust niipalju, et üht vaest küla rüüstavad regulaarselt bandiidid. Viimaks annab külavanem nõu palgata kaitseks samuraid. Ega väga kergelt paari toiduportsu eest kedagi ei saa, kuid viimaks aetakse kuidagi kuus kokku. Seitsmes, ersatssamurai Kikuchiyo, tuleb ka, kuid temaga on nii, et ega keegi teda eriti ei taha, kuid ta tuleb ikka. No sellist tegelast on ikka gruppi tarvis. Viimaks hakatakse Kikuchiyo tegelast ka veidi arendama ja nõnda saab ta vast tegelastest viimaks enim tähelepanu. Hiljem vaatad, et päris hea nooremallohvitseri materjal.

Jaapanlased küll, kuid tegelased on hästi välja vormitud ja lähevad hulga harvemini sassi, kui ühes keskmises jaapanlaste filmis. Kogenud Kambei; osav vibukütt Gorobei, kes nõustub ettevõtmisega, sest Kambei on huvitav tegelane; lillelises kimonos puuraidur Heihachi; Kambei kunagine parem käsi Shichiroji; noor ja kogenematu nolk Katsushiro; tõsine ning osav mõõgamees Kyuzo, kes on kõigest huvitatud oma oskuste lihvimisest ning, noh, siis see Kikuchiyo. Gorobei ja Shichiroji lähevad nagu veidi segamini ja jäävad hägusteks, et kes nüüd õieti kes oli.

Ega ma siin midagi originaalitsema ei hakka. Üheksa punni kümnest ja kümmet ei saa puhtalt seetõttu, et mina olen tropp ja kitsi kümnete jagamisega, mitte et film neid ei vääriks. Kusjuures jäi mulje, et kui varsti veel ühe korra otsa vaataks, siis oleks veel parem. Eelmine kord sai ikka väga ammu vaadatud ja meeles ei olnud praktiliselt midagi, mistõttu oli praegu suhteliselt esimese vaatamiskorra sarnane elamus. On filmid, mis on tuimad ja tühjad ja tüütud teisel korral, kuid siin on ikka liha veel peidus, mida korduval vaatamisel välja koukida. Aga noh, mitte päris selline ribikont, milles ainult vahelt kangutada ongi ja korralikult midagi ei saa, vaid pigem selline kanakoib, millel sööd suurema osa ära, kuid vahel on veel mõned head palad peidus. Miks on mul tunne, et varsti hakkab üks söögikord kätte jõudma?

9/10

Trashi arvustus
Wiki, IMDB