Filmiveeb

Kunagi ammu, ammu, seitsme maa ja mere taga, vanas CGI-Hiinas elasid Kung Lao, Siro ja Taja. Maailm oli siis teine ja täis maagiat, asustatud kummaliste olendite ning napis rõivas tüdrukute poolt. Vapralt võitlesid Kung Lao, Siro ja Taja äikesejumala juhendamisel CGI-Hiina ja kogu maailma püsimise eest kurja imperaatori Shao Kahni, ta käsilaste ning teiste karvaste ja suleliste vastu, nagu Tõrva-Pets, Sisalikmees ja Jääpoiss. Võitlesid nad Kanal 2 eetris hilistel õhtutundidel ja lühikest aega, sest keegid arvasid, et, okei rahvas, jõudsite nalja teha küll, tahm sari, pange pillid kotti ning kaduge nahhui!

Hea sari oli! No parem kui Mortal Kombati teine film iga kell ja vaadatavuse üle ka kuuldavasti midagi nuriseda polnud. No mis siin mitte meeldida? Napis riides tüdrukuid täis (mitmedki playboy tüdrukud ja muidu kuulsamad neiud läbi käinud, nagu Jaime Presley ja tulevane terminaator Kristanna Loken), keskmisest märulisarjast parem võitluskoreograafia ja täis mängudest välja kougitud imeelukaid. Enamusel sellised kummist säästukostüümid seljas, et lõbus vaadata. Kostüümiosakonnaga olid neil üldse vist kehvad lood. Naistegelastele jagus garderoobist hoopis vähe riideesemeid ning Kung Lao ise kandis tavaliselt mingeid kartulikotiriidest säätsupükse. Sitta CGI-d oli üksjagu ning kui tegijad ikka rahul polnud, siis vehkisid ka Mortal Kombati filmidest sitta CGI-d sisse ning monteerisid sarja tarvis ümber. Disainiks peletiste kujuda ja pealuud mõnes kohas vedelemas.

Võitluskunstides on ikka aru saada, kes võitluskoreograafia eest vastutavad, olgu need wrestlingu mehed (”They Live”), kickpoksijad või maadlejad. Siin oli selgelt akrobaatide käpp mängus. Üks salto sinna, fläkk teisele poole, topeltsalto, jalahoop makku, uppsalto tagurpidi ja sealt kannaga pähe. Võttepaiga põrand oli raudselt mingi trampliin, sest suure osa ajast tegelased kargasid, nagu jänkud mööda võttepaika ringi.

Varasemate jagude ajal oli sari põhimõtteliselt üles ehitatud episood episoodilt uute mängutegelaste sisse vedamiseks, varsti aga formaat veidi muutus ning keskenduti olemasolevate tegelaste intriigidele, mis oli, üllatus-üllatus, jama. Siis viskas mingil hetkel sarjast kopa ette, kuid lõpuosi sai jälle vaadatud ning siis oli see uus formaat tööle saadud. Suurte väepealike ning sõdalaste intriigitsemised, liitude sõlmimised ja teineteise petmised, nagu mõnes vana-rooma sarjas. Asi oli muutunud üksjagu huvitavaks, sarjana iseenesest ja mitte kõigest mängude ja filmide kõrvallipatsina, selleks ajaks, kui kästi pillid kotti panna.

“Final Battle” või “Vengeance” on viimane, filmimõõtu, 22. osa, kus põhimõtteliselt tapetakse ükshaaval ära kõik tähtsamad tegelased. Tore lõpp küll eelloole - tapke jah lõpus kõik tegelased ära, kes hiljem niikuinii elus on.

Napis riides tüdrukud, kaklused, müstiline keskaeg, imevõimetega elukad, akrobaatika, pealuud ja peletiste kujud. Ma küll ei saa aru, miks sarja nimi “Mortal Kombat Conquest” on. See mitte k-tähega valesti kirjutamine ei ole üldse stiilipuhas. Kombat, krypt, kontinue, kreate a fighter, kontent ja nüüd järsku conquest? (Näide sellest, kuidas tuleb Mortal Kombati maailmas conquest kirjutada)

6/10