Filmiveeb

Filmiarvustus: “Kuidas kirjutada kassafilmi?” (”Adaptation, USA 2002)

Yle Kaks lõpetas poksifilmi näitamise, kohendasin oma valusaks kärsatatud selga, millele oleks hea kiht hapukoort ära kulunud, veidi teise asendisse. Laks, Kanal kahele ümber, film käinud oma pool tundi vähemalt, kuid sitta sellega. “Adaptation”. Vana koomiksinohik (mitte filmis, vaid päriselus) Nicolas Cage kirjutab filmistsenaariumi. Õigemini kirjutab veel üks Nicolas Cage filmistsenaariumi. Kaks Nicolas Cage’i kirjutavad filmistsenaariumi. Nicolas Cage’id on vennad. Üks kirjutab zhanrilist kraami, teine on selline kunstipärasema lähenemisega tegelane. Zhanrisaasta kirjutaval Nicolas Cage’il lä’heb päris hästi, kuid kunstnikukalduvustega Nicolas Cage’il on jõhker kirjanikublokk peal. Küll imeb pastakast igasugust kraami välja, et lilledel põhinevast raamatust head filmi saada, kuid sittagi ei tule. Kirjutab sissejuhatuseks ära kogu maailma ajaloo ja ennast stsenaariumisse sisse ning seda, kuidas ta raamatu autori pildi peale onaneerib, kuid ikka ei tule ilusat filmistsenaariumi, mis näitaks, kui imelised asjad lilled on. No ma ei saa aru küll miks. Kas on siis ilusamat asja kui kellegi pildi peale onamine.

Öh, ma saan aru küll, kuidas keegi mingi sellise filmi stsenaariumi, nagu seda “Adaption” on, valmis kirjutas. Kirjanikubloki käes vaevlevast tegelasest saab alguse ja hiljem tulevad igasugused kahtlased süzheepöörded sisse, põõsast järsku ühtegi mootorsaega mõrvarit päris välja ei karga, kui jutt ära hakkab vajuma, kuid umbes nii küll. Deus ex machinad tulevad vasakult ja paremalt ning püsside ja revolvritega tegelased hüppavad kasvuhoonest välja küll.

Kusjuures “Adaptationi” stsenaristideks on samad vendade nimed, mis filmis peategelastel ja kirjas ka, et põhineb sama nimega naise raamatu põhjal, mille põhjal vennad filmis stsenaariumi kirjutada püüavad. Selline ajude väänamine siis.

7/10