30 Days of Night
Posted By Xipe on February 7, 2009
Filmiarvustus: “30-päevane öö” (2007, rezhii: David Slade)
Filmiblogide maastikul puhuvad uued tuuled. Ajad on möödas, kus seitset-kaheksat blogi jälgides võis öelda, et olukorral on pilk peal ja tead, mis toimub. Nüüd on iga kord kui blog.tr.ee lahti visata, näha, et vähemalt üks uus filmiblogi on kuskilt välja ilmunud. Veteranpostitajad vaatavad uut põlvkonda erineva pilguga. Ühed jälgivad heldimuspisaraga, kuidas noored teevad esimesi samme. Nemad aitavad, juhendavad, annavad märku kui keegi on täiesti valele filmile mõistetamatult hea hinde pannud andes vaikselt (või valjult ropendades) mõista, et Ameerika uusversioon ühest filmist EI SAA originaalist parem olla, sest filmimaailma seadused seda ei luba. Teised vaatavad põlastavalt ja nähes neid uusi vinnilisi nägusid küsivad, mida teavad nemad filmidest või blogimisest. Kas nemad olid kohal kui blog.tr.ee filmiblogide kanal loodi? Kas olid nemad juures kui langes Hash’ak’gik? Ühiselt tunnevad nad aga vanadust oma väsinud kontides. Kostab ikka ühest ja teisest suunast juttu, et vist on kätte jõudnud aeg rindejoon uutele meestele vabaks teha. Räägib seda juttu ühel päeval PARANOIADISCO, teisel Soprano, natuke hiljem näiteks Fletchu. On vist kõigest Trash see, kes veel surivoodil poolkurdi ja peaaegu seniilsena dikteerib põetajale veenilaiendite määrimise ja hemorroidide tohterdamise vahelt filmiarvustusi viimastest asjades, mida nägi, kui lapselapsed ta viimati televiisori ette vedelema unustasid – mõni Hercule Poirot´ või Kanal 2 romantikafilm. Ma arvan, et vähemalt paar päeva enne seda kui ta leitakse tema toast – valutult kustunud viimase postituse tarvis internetist pildimaterjali otsides – kirjutab ta päevas rohkem postitusi kui kolm noore ja energilise filminohiku veetud blogi kokku.
Olin minagi juba peaaegu ära unustanud, et mul filmiblog on. Ei tunne küll veel, et ära vajumas oleksin, kuid see õudne asi, mida ülikoolis tudengitega tehakse ühe kuu jooksul pärast seda kui loengud on läbi ja semester veel päris läbi ei ole, võib inimest üht-teist unustama panna, mis varem elu igapäevased osad olid. Olgu selleks blogi pidamine, regulaarne filmivaatamine, magamine, söömine, väljas käimine, enese pesemine, inimestega suhtlemine või sõnade normaalne järjekord ja mitte värsimõõdus rääkimine. Nüüd on see kõik aga läbi ja paari enesekogumispäeva möödudes tuleb jälle õppida inimese moodi elamist ja söömist või näiteks saapapaelte sidumist ja inimestega rääkimist. Alguses on ikka keeruline ja tulevad umbsõlmed, rääkides lähevad sõnad lauses valesse kohta või tuleb “tere” asemel “urr” või “görärrr, ARGH!” Kõike seda tuleb võtta aga sammhaaval ja mitte kohe heituda võimetusest paari päevaga tsivilisatsiooni sulada.
Normaalsesse elurütmi sisse elamiseks vaatasin filmi (Jah, räägin sellest siiski ka). Õudusfilmi “30 Days of Night”. Valus ei olnud. Sobiv hea pehme asi, mida algatuseks vaadata. Ei midagi kanget, mis hea dialoogi või silmapaistva lavastajatöö või originaalsusega inimest erutada või karmi vägivallaga ehmatada võiks. Selline film, et vaatad filmi ära ja mõtledki, et näe film oli. Paari päeva pärast ei mäleta mitte midagi. Keegi küsib “30 Days of Night” ja sa vastad: “Möhh?”, mõtled natuke järele ja siis lisad, et jaa-jaa, Josh Hartnett oli ja Alaskal toimus eks.
Ei ole väga halb. Mõnusalt ja mahedalt keskpärane film. Vampiirid on suudetud hämmastavalt igavad teha. See küll üllatas. Ma ei kujutanud ettegi, et vampiirid võivad nii ebahuvitavad olla. Vampiirid kräunuvad häirivalt või teevad kummalist vinguvat häält, näevad üldiselt idaeurooplased välja (kui üks asiaadist vampiir ja üks Marilyn Mansoni välimusega vampiir välja jätta) ja räägivad mingit välja mõeldud keelt, mis vist peaks kõlama kui midagi haukumise ja mõne idaeuroopa keele vahepealset. Lisaks liiguvad vampiirid nagu loomad. Kui vanakooli vampiirid olid krahvid, pikkade mantlitega soliidsed mehed, teise põlvkonna vampiirid kandsid päikeseprille, määrisid end päevituskreemiga, tõmbasid nahkmantli või -tagi selga ja oskasid kung fu-d, siis need uued filmitegijad üritavad kõiki elukaid võimalikult kiskjate sarnaseks muuta. Umbes nagu Ameerika Godzilla või kiiresti sööstvad ja võimalikult äkilised zombid? Need tulid ju nii hästi välja, miks ei peaks see vampiiridegi puhul korda minema? Noh, tuligi umbes sama hästi välja. Palju õnne. Blöäh. Ei ole veenev. Hirmutamisest rääkimata.
Tegelased teevad harva midagi loogilist või usutavat ja dialoog paneb ka paril korral küllalt lolli näoga passima. Noh, verd vähemalt vahepeal on ja vampiiride/inimeste tükeldamist. Kui on tõesti tugev tung vaadata ühte uuema aja õudusfilmi, siis on märksa tõsisemalt võimelik puusse panna, kui vaatamiseks “30 Days of Night” valides.
Eks minu filmivaatamise ja postitamise määrab elurütm. Näiteks 5 aastat tagasi poleks mul küll aega leidunud, nüüd aga pea alati kodus. Päeval kui lapsed magavad või õhtul peale nende uinumist postitus(ed) ja hilisööl film või kaks.
Mul tuleb teinekord see tegur ette, et arvutist ja internetist on kopp ees. Siis postitaks ja kirjutaks küll, kuid no ei taha arvuti taha istuda.
Täiesti kummaline probleem. Aeg-ajalt mõtled arvutile ja tuleb selline ei-taha tunne.