Itaallastest, homodest
Posted By Xipe on March 18, 2009
Deep Red / Profondo Rosso / The Dripping Deep Red / The Hatchet Murders / ja isegi The Deep Red Hatchet Murders (1975) – Dario Argento
Jaapanis tuntud kui “Suspiria Part 2″?
Mis on saanud Rooma keskuse tänapäevastest asukatest, vägevate itali hõimude rajatud suure impeeriumi elanike järeltulijatest? Mis on esimesed asjad, mis tulevad silme ette kui mõelda tänapäeva Itaaliast? Maffiamehed on siiski vähemus – seisukoht, mida ka itaallased ise tugevalt propageerivad – ja minul on keeruline esimese asjana mitte mõelda sõna “itaallane” kuuldes muule kui ära geelitatud lobamokast homole. See on selline tugev imago, mida nende rahvas on nüüd juba pikka aega loonud.
Kel pole emaga mõnda tugevat lapsepõlvetraumat ja kes kasvõi natukene sisimas naisi ei vihka, see pole ikka päris õige itaallane. Puhtalt itaallaslik on ka nende filmižanr “giallo” – natuke nagu krimifilm, natuke nagu slasher ja palju naistetapmist. Eks meeste tapmist tule ka ette, kuid naiste tapmist nauditakse ikka selle väikse sutsu võrra enam. Kas ei rääkinud Argento seda kunagi ise, kuidas seks ja tapmine on nii pagana sarnased ja meeldib mehel endal ju ise kaadrites see pussnoaga käsi olla, kes naise ära veristab. Eks jäävad mulle eestlasena need vana kultuurrahva mõttemudelid ka lukku ja lihtsa ning mitte kaugele arenenud maarahva esindajana on natuke keeruline seksi tapmisega nii sujuvalt ühte patta panna. Nõnda on alati pigem selline imelik tunne, et itaallased teevad naistega midagi muud, kui nendega peaks tegema, et itaallased saavad natuke millestki valesti aru.
Tapavad ehk naisi eest ära, et need mehi nende rüpest kõlvatule teele ei juhiks?
Ega mina olen seksuaalvähemuste suhtes vabameelne ega taha siin, et itaallasabielud oleks keelatud abielu kristliku pühaduse tõttu või midagi. Kui kellelegi meeldivad väikesed poisid, kellelegi meeldivad koerakutsud, kedagi köidavad rohkem naiste jalad kui muu, või kui inimene on kasvõi lausitaallane, ega teda naljalt ümber koolitama ei hakka. Paned itaallase laua taha istuma, vasaku käe juurde kondoomi, veinipudeli ja mõned sekslelud ning parema juurde pussnoa ja siis näitad ekraanil erinevaid pilte. Kui poolpalja naise pildi juures itaallane paremat kätt liigutama hakkab, siis parandad teda: “No! Donna! Sessuale! Baciare, baciare!” ja kui ta vasakuga mõne sekslelu haarab, siis annad küpsist, teed pai ja sügad tunnustavalt kõrva tagant.
Itaallased on õudusfilmide ja vesternite tegemises tugevad tegijad, kuid giallode võlu on mulle küll võõraks jäänud. Giallo on nagu krimifilm, ainult verisem ja stiilsem. No mis see krimifilm mulle ikka pakub. No võib-olla sellisel juhul kui selgub, et tapja polnud mitte teenijatüdruk või majaperenaine, vaid soost välja roomanud sajandite vanune mutant, kes hammustab inimeste päid otsast ära ja kelle motivatsiooniks pole mitte suur pärandus, vaid see, et inimajud maitsevad nii pagana hästi.
Praeguseks nähtutest on Argento teinud ühe tõesti hea filmi ja see on “Suspiria”. “Profondo Rossot” nad ka kiidavad nii ja teistpidi. Ilusaid kaadreid on ju palju, ägedad värvid ja Goblini muusika on paigas, kuid krimifilm on krimifilm ja ega sa teda zombifilmiks ei kujuta ka parema fantaasia ja suurema koguse alkoholi korral ja lisaks on kogu näitlejaseltskond itaallased, mistõttu neid vaadates avastad end ikka arusaamalt, et aih, itaallased näitlemas, palun mitte palju kauem. Argento müsteeriumite lahendused on muidugi ägedad. Siiani pole ma näinud, et kõige esimesena tapetu või koomasolev mees oleks tapja, kuid sellised olukorrad, kus näe, uurija ise on tapja või peategelane või kõige sõbralikum mammi, on ikka ette tulnud. Mudel pidada tapjaks kõige vähem tõenäolist tegelast annab mingi võimaluse tapjat ära arvata, kui just ei tule lõpus pööret, et tegelikult oli pere koer treenitud pussnuga kasutama ja talle on saanud selgeks, et kui ta 5 inimest ära tapab, siis pärandatakse kogu suguvõsa varandus talle ja ta saab lõputus koguses koeratoitu.
Mõned Argento põhifilmid on veel vaadata, kuid kui ta “Suspiria” kõrvale jätta, siis on itaallaste hulgast lauspervert Fulci ikka see suts südamelähedasem mees. Kui Argento tundub natukene ja maitsekalt kummaline naiste suhtes, siis Fulci üldse ei koonerda, viskab ilusatele tädidele vaklasid näkku ja naudib erineval moel nende silmade peast välja pressimist, põletamist ja koukimist. Mitte mingi kapi-itaallane, vaid täiesti avalik.
7/10
Comments
Leave a Reply