filmiblog

Vamos a matar, compañeros (”Lähme tapma, semud” või midagi sellist) – 1970

Posted By Xipe on June 9, 2009

Ega pole siin tiheda sessiperioodiga mahti korraldada filmivaatamisega mingeid suuremaid pidusid, kus taburette seina kinni lüüakse ja põrandat põlema pannakse – High five, Annes (türa, see Trashi släng on nakkav), et pikemaks ajaks selle ühika pidude standardid paika panid! Enam ei pea neid Narvamaante 89 lugusid kuulates vaikselt nohisema, vaid saab ise öelda, et kui meil on peod, siis lüüakse taburetid seina kinni ja põrand on leekides. Tugevad stiilipunktid!

Sellistest asjadest mahti osa võtta ei ole, kuid aeg-ajalt peab enam-vähem tervise juures püsimiseks inimestega rääkima küll ja teinekord vaatab siis mõne filmi ka ära. Corbucci spagetilugu ei ole paha valik. Alguses mõtlesin, et isegi kõge parem neist, mida näinud olen, kuid siis hakkas vahepeal suts venima ja tuli meelde, et Djangos oli siiski raisk mees, kes lohistas kuulipildujaga kirstu järel ja siin ei olnud. Siis aga tuli kuulipilduja ka ära. Väga viis!

Franco Nero on olemas ja mängib Pingviini-nimelist (Il pinguino) rootsi relvaärikat ja villase viskamist on rohkem kui keskmises vesternis. Ennio Morricone on ka heas vormis ning ta kriiskamised (videos 1:23)…

kõlavad ägedamalt veel kui kunagi varem. No kuulake seda kriiskamist! Üle prahi! See oli hea mõnus vaatamine. Kaheksa punkti.

8/10

Sergio Corbucci / 1970

IMDb…7.6 / Wikipedia / Rotten Tomatoes / The Spaghetti Western Database

Laibad nagis – revolutsioon itaalia moodi

Piinamine vitsakorvi alla pandud rotiga küll veenev polnud. Mis tal takistas sellest korvist end läbi närimast? See asi käib ikka kuumutatud metallnõude, mitte vitsakorvidega.