Book of Blood (2008)
Posted By Xipe on June 15, 2009
Clive Barkeri “Vereraamatuid” olen ma siin viimasel ajal vahelduva eduga lugenud. Need on just sellised head palad, mida enne magama minemist läbi võtta. Või, noh, kui mõni just otseselt hea ei ole, siis ideed on küll sellised, et ära lugemine midagi annab. Küllalt omamoodi unenägusid ehk? Mõni pole nii hästi teostatud kui teine, kuid kokkuvõttes on sellist kaheksakümnendate vaimus kehamoonutushorrorit, et lust lugeda.
Lugu näiteks sellest, kuidas enesetappu sooritav naine avastab, et tal on võime mõttejõul inimkehasid moonutada. Naine hakkab oma võimet täiuseni viimistlema (ka suurema seksuaalse naudingu saamiseks), kuid viimaks areneb suutlikkus kehasid painutada, väänata, venitada, kokku voltida ja organeid sõlme siduda sinna maale, et keegi peab öösel kogu aeg ta voodi juures passima, et naine unes end surnuks ei moonuta.
Eks neid lugusid ole veel ja toon siinkohal ära ka mõned Wikipediast võetud lühikokkuvõtted ja huvitatu võib neid sealt iga loo kohta lugeda kui juba kohe raamatuid endid välja otsima ei asu:
The Body Politic
In a bizarre version of a revolution, it appears that all our hands have their own consciousness and are not happy at being ordered what to do by their owners. The hands of a factory worker named Charlie plan to lead the revolution. Charlie’s hands even have their own personalities, with Left being more cautious and Right being very determined and even proclaiming himself a Messiah. Right – against Charlie’s own wishes – chops off Left, who scuttles away to summon other hands to do the same before returning to rescue Right, starting an unfortunate revolution for the population.
Son of Celluloid
An escaped convict dies behind a movie screen. After his death, his cancerous tumor gains sentience, over the years, from the strong emotions of the movie theater’s audiences and torments the few people that remain after a show. The sole survivor of the massacre is seen some time later, having tracked down the murderous entity which was roaming the country after possessing the body of a young girl unaccounted for after the events. She covers the creature with acid, killing it completely.
Twilight At The Towers
A British agent (Ballard) stationed in Berlin meets with a Russian KGB man (Mironenko). After their meet, the KGB man disappears. Ballard witnesses a vicious mauling, then realizes that he and Mironenko are both werewolves, trained by each agency to defeat the other. Both governments raid their meeting place, causing Mironenko to transform fully. Ballard runs and wakes up in a fellow operatives house. Ballard’s rival (Suckling) arrives and kills the agent, only to be killed by the transformed Ballard. Ballard seeks Mironenko, and finds him preaching to a group of wolves, telling them to overthrow man.
In the Hills, the Cities
Two gay men, Mick and Judd, go on a romantic but strained vacation in Yugoslavia. In an isolated rural area, there happens an astounding event: two entire cities, Popolac and Podujevo, create massive communal creatures by binding together the bodies of their citizens, with almost forty thousand people walking as the body of a single giant, as tall as a skyscraper. It’s a ritual that occurs every ten years, but this time, things go wrong, and the Podujevo giant collapses, killing thirty-eight thousand, seven hundred and sixty five citizens horribly. Mick and Judd come upon the smashed bodies of Podujevo and a ravine awash with blood, but at first do not see the City of Popolac walking behind nearby hills. Meanwhile, in shock, the entire population of Popolac goes mad, and in losing their individual minds actually become the giant they are strapped into. Popolac wanders the hills aimlessly. By nightfall many of the people who made up the giant die from exhaustion, but still it walks. Mick and Judd are told the truth about the giants by a local man who tried to steal their car in order to catch up with Popolac and reason with it before it collapses and destroys the people who compose it. But Mick and Judd at first do not believe his story. They seek shelter at a remote farm, but Popolac blunders right into the farmhouse that night. Its giant foot kills Judd by accident. The elderly farm couple, who saw Popolac, go crazy with fear. Mick, seeing Popolac, goes insane too, but wants to join Popolac. He climbs up the tower of ropes and bodies, and is carried away as it walks into the hills to its fate.
Eks siis see, et Clive Barker on võtnud ette suure plaani lasta KÕIK need jutud tihedusega paar filmi aastas filmiks vändata, tõmbas mu huvi küll ja mis seal salata, sees oli ka paras ootusärevus, et mis lustakat ihude moonutamist ekraanilt vaadata lastakse. “Keskõine liharong” sai filmiks tehtud ja polnud tal suurt häda midagi ning nüüd siis raamjutud “Book of Blood” ja “On Jerusalem Street” ka, mehest, kelle naha peale ühes majas hakkavad surnud oma lugusid kirjutama. Maja on nimelt tänavateristmik teispoolsuse ja elavate maailma vahel ning noormehest saab selline tänavapost, kuhu surnud tulevad oma lollusi ära märkima, klaasikilluga kaenla alla või naelaga vasaku persekannika peale kirjutades. Lõpujutus “On Jerusalem Street” aga püüab selle mehe kinni ühe kollektsionääri palgatud retsidivist, et haruldane raamat ühes tükis mehe ihult maha koorida.
Ma tegin sellele filmile siin blogis ka väheke vahepeal promo, kuid see unustage nüüd pigem ära ja jätke heaga film välja otsimata, sest pole siin küll kiita midagi. Päris vaevaline oli lõpuni vaadata. Kohe filmi alguses lõpetab paranormaalsetest fenomenidest ülikoolis loengut pidav tädi oma loengu põhimõtteliselt lausega: “Tegelikult ka, paranormaalsed asjad võivad olemas olla, ega see, et tõendeid pole, ei tähenda, et neid olemas ei võiks olla” ja on selge, et head nahka siit filmist ei saa, nülgimiseks või muul eesmärgil. Raamatu lauset “The dead have highways, highways that lead into intersections and intersections that spill into our world,” korratakse ka vähemalt kolm korda. Jah, see oli lühijutus päris hea lause, kuid noh… siiski kolm korda? Ja mingi pagana haletsev alltekst, et surnud tahavad vaid, et neid kuulataks, kumas ka alt läbi ja käis närvidele. Ja ülejäänud oli halb CGI.
Kellel oli mõttes seda filmi vaadata, siis parem jätke vahele ja tehke midagi kasulikku, onaneerige või midagi. Ei ole kõvakettaruumi ega kinopileti raha väärt.
Juttude “Jacqueline Ess: Her Will and Testament” ja “In the Hills, the Cities” jaoks võiks Barker küll helistada hoopis Brian Yuznale ja öelda: “Tegid kunagi filmi “Society”, lase nüüd käia ja vaata, kas oskad veel!” Kui seal hakkab aga mingi verivärske nolk jälle midagi stooripõhist aretama ja cgi-ga plätserdama, siis tuleb jälle nagu ikka.
3,5/10
John Harrison / 2008
IMDb…5.3 / Wikipedia / Rotten Tomatoes
Comments
Leave a Reply