Torture Garden (1967)
Posted By Xipe on September 22, 2009
No ega see halamine kuskile ei vii ja viimaks tuleb end lihtsalt kokku võtta ning kõik võlad korralikult ära kirjutada ja kui ma neid võlgu olevaid filme ilusti blogisse välja kirjutama hakkan, siis ei saa ma ikka vist alustada mujalt kui sellest tapjaklaveri-filmist, sest see on nüüd see uus pala, millega Metsavana mind kõige enam kummitab – ikka millal ma tapjaklaveri filmist kirjutan ja millal ma tapjaklaveri filmist kirjutan. Temal ju juba Horror Expressist ammu kirjutatud ja veel üks arvustus takkaotsa. Kuna mu nädalavahetus, mil oli mõttes võtta laupäeval ja pühapäeval asi kätte ja kirjutada terve trobikond nähtud filme ilusate piltidega blogisse ümber, läks kah täiesti lubamatult hoopis seltsielu nahka ja blogi kogus tolmu edasi, siis tõdes Metsavana nüüd juba nukralt, et ega ma ikka ei kirjuta vist sest filmist ühti – tapjaklaveri filmi postitus jääb täiesti tegemata. Aga ei ole ikka nii midagi. Paar mööda läinud nädalat pole mure ega asi, ma kirjutan siia teile veel enam kui pool aastat tagasi vaadatud filme nii, et silm ka ei pilgu.
Vaatasime me seda tapjaklaveri filmi siis kui pidime tegelikult Genialistide klubis seltskondlikku õhtut veetma, aga Mannu hakkas midagi putkima ja rääkis mingist arstlikust vabastusest, mida meist keegi veel näinud ei ole ja ega me seda vist ei näe ka, mis toob Mannule kaasa põhjuseta puudumise, karmi kohustuse järgmisel korral hulgaliselt alkoholi välja teha ning teise järgu anaalnoomituse ning samamoodi korrale kutsumist väärib muidugi ka teine mees Trash, kes kadus genk-s toimunud animeürituselt nagu tuul enne kui me kohale jõudsime ja pole seni end üldse vabandust välja mõtlema vaevunud.
Mõlema teeneka võitleja hädine sooritus morjendas mind ja Metsavana nõnda, et me istusime hoopis toas, tarbisime sutsuke õlut ja muid kergemaid alkohoolseid jooke ja vaatasime filme. Üllataval kombel ei tõmmanud muidu selliste mustkunstitrikkidega ohtralt silma paistnud Metsavana välja ühtegi viskipudelit ei voodi alt, perepiltide laekast, mustapesu kastist ega aluspesusahtlist ja meie, kel meil nõrgem toitainete töötlemise elundkond, oleme kõik selle üle ülimalt tänulikud.
Lohutuseks hukkaläinud klubiõhtu pärast oli mul endal seekord kaasas ports vana briti horrorit Peter Cushingu ja Christopher Lee-ga. Metsavana ise on pigem selline Vincent Price’i mees, kuid tundus, et mehele mekkis ka Cushing piisavalt, sest pärast ühte filmi küsis ta veel teise, kolmanda ja isegi neljanda järele. Oleks vist viieski film vaatamisele tulnud, aga häbi küll tunnistada, olin just mina see, kes pehme ühikapadja meelitavale kutsele alla vandus ja õhtule lõpu tegi. Vanamees Cushing oli olemas kõigis neljas filmis, aga Lee kahest viimasest passis. Kuna õhtu paremast palast – Õuduste kiirrongist – tegi vana juba ise juttu, ma siis räägin parem sellest kehvikust filmist.
Tapjaklaveri film küll, jah, aga ega see Amicuse õudusantoloogia sel korral midagi märkimisväärset polnud. Nii ümbritsev lugu kui muud, mis seal vahel olid, kõik täiesti keskpärased ja ega see tapjaklaver ka kõrge fantaasialennuga suursaavutus ei olnud ei ühe ega teise nurga pealt ja enamus juttu tuli hoopis endal juurde mõelda, et lugu ägedam olek. Nõnda tulid silme ette stseenid, mida filmis ei olnud, aga mis oleksid seal pidanud olema, nagu see, kuidas kauaks ära jäänud peremehele järgneb klaverituppa naine, ta sealt meest aga ei leia, vaid ainult klaveriklapi alt paistvad vereplekilised toasussid samas kui pilli seest kostab vaid kerge seedeelundkonna korin. Või ehk kaadrid sellest, kuidas klaver seisab tänaval vihmas ja passib aknast sisse, ja järgmisel hetkel kui tüdruk välja vaatab, seal enam klaverit ei ole. Mõne aja pärast aga kostab halvaendelist muusikat ühest toast, natuke vaikust, seejärel uhke tiibklaveri puujalgade kiiret klobinat parketil ja järgmisel hetkel võib Vivaldi halvaendelist nelja aastaaega kuulda hoopis teisest toast. Tegelik klaver aga filmis ei teinud ühte ega teist trikki, ega isegi ei tapnud inimesi süües, vaid ainult puksis neid kuni nad aknast välja surnuks kukkusid ja mina leian et õige palju häid võimalusi jäi nõnda lubamatult kasutamata.
Neljas jutt Edgar Allan Poe-ga oli ka tegelikult justkui enam-vähem ja rääkis soliidse loo sellest, kuidas üks kollektsionäär on nii suur Poe fänn, et ta kogub ära vanamehe enda, pistab ta keldrisse kinni, kus istudes tolmune vanamees siis luukerede keskel kirjutab uusi jutte ja värsket luulet. See aga oli jälle pigem Lovecrafti maiguline stoori. Poe oli isegi ellu äratatud tema tuhast ebamaiste loitsude abil. Ja need ülejäänud lühilood polnud ka iseenesest mitte just halvad, aga midagi kiita küll ei ole. Pole nagu kõrget vaimulendu ega värskeid ja uhkeid mõtteid ja kui meestel paar tükki sisse satuvad, siis need ka justkui kogemata ning nendega midagi nagu ette võtta ei mõisteta. Ümbritsev lugu oli ka keskpärane ja lõpp viimaks suisa tobe.
6/10
Freddie Francis / 1967
IMDb…6.1/ Wikipedia / Rotten Tomatoes
Veel on kirjutanud tundub, et ainult Rodendronid
Äh, miks sa nüüd oma feedi lühikeseks tegid?!
Misasja? Kus?
Millest sa räägid, segaduses naine?
Ja ma mõtlen seda küsimust päris siiralt. Ei tea ma täpselt, misasi see feed on ja kuidas seda lühikeseks saab teha. Tagasi pikaks tegemisest rääkimata.
No see, et kui ma google readeris su blogi loen, siis vanasti nägin ikka tervet postitust. Nüüd näitab ainult nelja esimest rida.
Noh, kurat jah, kui ma just ühel hetkel ei avasta, et mul on sitta kanti aega ja viitsimist üle ja mitte midagi ägedamat teha, siis ega ma seda välja uurida vist ka ei viitsi, mis kurat sel loomal viga, et ta nüüd nõnda viltu sind toidab.
või noh, ma viskan siiski ühe kiirema pilgu sinna admin-liidesesse, vaatan, kas kohe hoobilt hüppab midagi näkku.