Frankenstein and the Monster From Hell (1974)
Posted By Xipe on November 19, 2009
Onu Kalver on hakanud õudufilmiklassikuid ja -meistreid oma blogis julmalt laimama. Nüpeldab nii Christopher Lee kui Peter Cushingu tviidülikonnapükstesse riietatud auväärseid tagumikke ja ainult Vincent Price’ile annab armu. Varem on Onu Kalveri blogi silma jäänud tugevalt isikupärase stiili ja austava ning lugupidava suhtumisega filmiajaloo tähttegijatesse – mulje, mida nüüd kõnealuse blogi pidaja on hakanud õõnestama selliste laussolvavate kommentaaridega, nagu “Nii palju, kui üks Lee/Cushingu film kärada saab.” Kommentaaridega, mis paneks auväärse aastakümneid tagasi manalateele läinud briti härrasmehe Peter Cushingu kirstus täiskiirusel pöörlema ja vanahärra söör Christopher Lee vähemalt pahaselt köhima. Sellise käitumise ja autu suhtumisega see härra Kalver aga ainult õõnestab oma blogi mainet ja puhtpublitsistilist väärtust, langetades end tühilahmijate ja muiduvatrajate hulka.
Meil pole siin muidugi paslik laskuda sama madalale ja hakata vastu kolmandat briti härrasmeest, Vincent Price’i solvama ja temast tobedate kommentaaridega pilte levitama. Pealegi ei ole mul tolle härr akohta ka midagi halba öelda. Onu Kalveri vääritu käitumine on ta enda tasu ja toob kindlasti kaasa teeneka blogi maine languse, mida siis onu Kalver saab vaid mõne hea Cushingu/Lee filmi kiitmisega heastada. Ja siin kohe ka onule väike soovitus, mille talle ka tema blogis andsin, vaigistades hetkeks ta suust pritsivat sappi ja laussõimu nende härrasmeeste suunas.
See on üks hea Cushingu film, mille konkurentblogija Mõtsapäss mulle eelmisel nädalal ära näitas. Nimelt
“Frankenstein and the Monster From Hell”
1974 / Terence Fisher
Kui “Dr.Terror’s House of Horrors” Cushing oli mingi kahtlane kaardilugeja ja no “Legend of 7 Golden Vampires” oli ta ka paras äpu ja saamatu professor, siis “Frankenstein and the Monster From Helli” Cushing on küll Victor Frankensteinina heas vormis ja omas elemendis ja täpselt üks briti džentelmenist haritlane, nagu ta olema peab. Ja seda teeb Cushing hästi. Pole siin tarvis kahtlaste asjadega eksperimenteerida. Pista ainult suur luup kätte ja las ta teeb oma asja.
Lugu on tõesti praktiliselt sama kui “Beyond Re-animatoris”. Teenekas laibaelustaja on pistetud hullumajja kinni ja samasse hullumajja saadetakse ka üks doktori töö noor austaja, kes ka väikestviisi surnuaialt laipade röövimisega on kätt proovinud ja siis neile eluvaimu sissepuhumises püüdnud meistri jälgedes käia.
Vana Victor Frankenstein on aga asutusele juba enne seda mõnusalt käpa peale pannud. Teenekas hull käib rahulikult hullumajast sisse-välja, kuidas soovib ja ütleb vanglaülemale ette, kuidas täpselt ja mida too tegema peaks. Kui vangivalvurid suruveevoolikuga ühte hullu pesevad, siis saab hullumajaülem seepeale Cushingult peapesu ja peab talle nukralt ja kössis, pilk maas, aru andma.
Kui Cushingu filme vaadata, siis on vist Frankensteini palad küll paslik algus. “Frankenstein Must Be Destroyed” oli sama moodi nauditav kui see siin ja kui Dracula lugu on veidi ülekäiatud, siis Frankensteinil on küll piisavalt uudne mekk juures ja ei jää mulje, nagu vaatad ühte ja sama lugu korduvalt üle. Siin konkreetses filmis on aga lisaks aeg ka edasi läinud ja verd juba rohkem. Peletis ise näeb välja rohkem mõni neandertaallane kui lihtsalt kokkuseotud inimjuppide summa, pigem selline pirakas jõuline elukas, kelle keha oleks justkui suurelt gorillalt võetud.
Ja see va ajuoperatsioon (video siin all) ei jää küll kuidagi vähemalt “Sae”-filmide Jigsaw ajuoperatsioonile ei vere poolest ega ka graafilisuses alla.
Kalver on nüüd viimaks vist mõistnud oma vääritu käitumise ebameeldivat loomu ja allub õpetusele ja kasvatusele vanemate väärikate meeste austamises. Seda muutust on hea näha ja tulen hea meelega talle millalgi külla ning võtan mõned õlled ja Cushingu/Lee filmid kaasa. Monster From Helli nägin ise just hiljuti, igati väärikat “Horror Expressi” ja lapsepõlvelemmikut “The Creeping Fleshi” ka, aga Dracula, Frankensteini, zombide ja muidu musta maagia lugusid on mul veel päris mitu ja pole neid ise ka kõiki näinud ning Metsavana käis ka hiljuti välja, et tuleks teha üks briti horrori maraton millalgi, kulistada õlut ja vaadata Hammerit, Amicust ja Tigonit kuni vastupidavust jätkub. Neli filmi järjest nõnda üks päev juba vaatasime ja täiesti kannatas. Te saate muidugi kohe mõne hea Price’i filmi ka ära näidata. Ma pole neid pea üldse näinud.
P.S
Imdb ütleb, et siin mängis koletist sama mees, kes Darth Vaderit “Star Warsis”. Teenekas maskis peletis.
8/10
Peter Cushing Museum and Association
Teeme jah Kalverile säru! mängime nädalavahetus talle kogu sinu Hammeri box setti ette ja pistame tikud onule laugude alla…või Argentolikult ziletid! Katsugu siis veel väärtfilmide üle kobiseda.
…Onu Kalveri blogi silma jäänud tugevalt isikupärase stiili ja austava ning lugupidava suhtumisega filmiajaloo tähttegijatesse…
ma kaugemale ei jõudnudki. tänan.
irw
Ma tahan ka seal OnuKalveri koolituse juures olla. Ega minu sellealane harimine ka mööda külgi maha jookse…
No ma kujutan ette, et ei pea individuaalõpe olema, võib esialgu mitu õpilast võtta ja kui Kalver ikka hakkama ei saa, siis peab talle isikliku eraõpetaja määrama, kes taga siis personaalselt tähtsamad punktid uuesti läbi võtab.
ma olen kõigega nõus.
peaasi et õlu otsa ei lõppeks.
väärtfilm räägib enda eest ise.
jamale tuleb targematel promo teha.
hmm, see on huvitav mõte.
kuidas muide defineeritakse väärtfilmi? kas kummist koletis tähendab automaatselt, et tegemist on mingit madalamat sorti jamaga?
Jajahh.
Ma siin omaette rääkisin ja mõtlesin, et tea, kas mina üldse olen oma elus mõnd “väärfilmi” näinud? Et noh.. Subtiitritesse ju seda kirjutatud pole.. Ja kus’t ma siis aru saan. Ma olen kuulnud küll, et “väärtfilmidel” on kombeks omaette iseendaga rääkida. Aga minu kõrvad on rääkivate filmide jaoks liig tuimad vist…
Saaks äkitse abi?
A seda tarbatublogimaffia poolt väljapakutud koolitust tahaks küll. Ja õlle ei tohi sealt mitte otsa lõppeda…
Tegelikult ma natuke ootan, et Zeeta oma bloogas teeks iluste ja puust ja punaselt selgeks, millised on need kriteeriumid, mille järgi saaks üheselt defineerida väärtfilmi. Kohe nii üheselt defineerida, et oleks defineeritud. Sest ilmselgelt on inimestel muidu selle jaoks igal oma definitsioon ja see ei ole üldse mitte hea. Tekitab ainult segadust ja paanikat ja mõni võib kogemata tõepoolest filmist mägrapeeru ja lasnaka paneelikaid otsides leida sealt oopis rohkelt plastikut ja rohelist löga ja ei ühtegi mäkra, või kui, siis pigem topise kujul…
Oot aga miks PÖFF alati iga aasta siis promo vajab ?
Filmid rääkigu parem ise ja nähku ka vahelduseks vaeva, mis need korraldajad higistama peavad.
Kus nüüd püstitasid kena semiootilise probleemi – kellega väärtvilmid räägivad ja kuidas. Kui te nendest Pöffi väärtvilmidest räägite, siis nad jah tihti pigem jorisevad omaette, kas hädaldavad millegist või räägivad nii, et vaataja sittagi aru ei saa, aga kuna nii uhkelt räägib, ju siis on hea.
Noh, eks PÖFFile satub muidugi ka neid korralikult rääkivaid filme, mida vaatad ja mõtled, et vaat, kuidas ütles, mehiselt ja kõlaval häälel ja mitte ei pobisenud midagi läbi sümbolite ja lootes nii jätta muljet, et kui keegi aru ei saa, siis vaatavad, et vaata, võõras keeles ütles ja õige eksootiliselt ja uhkelt – vinge värk. Paari sõnaga mainis ka ühiskonda ja maailmavalu, ju siis ütles tõsiste asjade kohta midagi rabavat, mida targemad filmiinimesed paremini mõistavad.
ja kust too väärtfilm siis nii kõlavalt räägib kui ta kuskil filmiarhiivi alumisel riiulil konutab. Ikka peavad targemad mehed promo tegema.
“Frankenstein and the Monster From Hell” rääkis muide päris hästi, parajalt kõlaval häälel, ei kasutanud liigapalju sümboleid, masendust ega muud sellist edvistavat kõnepruuki, rääkis aeg-ajalt jah kummikoletiste, klaasanumatesse topitud inimsilmade ja ajudega, aga rääkis veenvalt. Ei heietanud ka maailmavalust ega ühiskonna hädadest, isegi Frankensteini puhul kohustuslik teaduri jumala mängimise jutt oli meeldivalt tagasihoidlik ja vaid nii tummisema tunde mõttes alla varjutatud, mitte suurte punaste ega masenduses tähtedega otse näkku: “TEADUSEMEES, ÄRA MÄNGI JUMALAT!”
Mina saan aru, et väärtfilm on nagu veteran. Kiliseb – koliseb, lonkab ja möliseb.
Ogarad!
Aga ok, selgitagem ja alustagem:
Miks näidatakse ühte vilmi, ühel ja samal festivalil ainult korra?
Sellepärast, et kui inimesed seda näinud on, siis on ta juba rüvetatud ja rüvetatud ei ole väärtuslik, eksole?
Seega vilm on väärtvilm, ainult seni -
KUNI KEEGI SEDA NÄINUD EI OLE !
Näiteks tehtasse mingisene kuradima vilm.
Vaadatakse ja otsustakse, et seda me mitte mingisse levisse ei lase ja tulemuseks ongi film, mis on (kui tegemist on oroorrvilmiga) kõikidele oroorrivännidele üliväärtuslik, kuna mingine algeline teaser-i trailer, kunagi ikka kellegi arvutajasse maandus ja sama teema ka kõigi ülejäänud pirtsutajate kohta, kes godzillanindzade vilmidest ei oska täiel määral lugu pidada.
Jah, see näide tepsib ka nende väärisinimeste kohta kes endaarust ainult väärtfilme vaatavad.
Seega üldkokkuvõteks:
Maailma viimane neitsi on väärtuslik kuni ükski hoorajääger temast üle pole käinud, sama kehtib ka vilmide kohta!
Noh, hakkame juba kuskile jõudma. Näib, et väärtfilm on nagu süütu latatarast veteran. Veteran, kes selle pideva vatramise ja lonkamise tõttu tõenäoliselt veel neitsi ongi.
Eks sellepärast sa neid mõnekümnekrooniseid filme läbi otsid, vana defloraator. Sealt on ehk tõesti lootust leida mõnda sellist, mida isegi režissöör enne plaadile panemist pole läbi vaadanud.
[...] näiteks Frankenstein Must Be Destroyed ja Frankenstein and the Monster From Hell ja no siis [...]