Filmidelt süütuse võtmisest Caligula (1979) näitel
Posted By Xipe on November 23, 2009
Postitus seksuaalse sisu tõttu alla 18-aastastele keelatud! (Sorri, Fletchu, võib-olla paari aasta pärast)
Kuna meisterdefloraator (või desüütustaja kui teile nii paremini sobib) Mannu juba eelmise postituse kommentaariumis selle delikaatse teema üles võttis, siis räägime nüüd lähemalt vaataja ja filmi vahelistest suhetest. Kas need peavad olema alati seksuaalset laadi. Korraliku libiidoga mees võiks kohe muidugi küsida, et mis protsess see mitteseksuaalne veel on, äh? Võta aga mistahes tegevus, rikasta see piisavalt suure hulga sugulise tähelepanuga ja sul ongi ilus kena seksuaalse tähendusega laetud akt. No mina ei leia, et igat filmivaatamist peab kohe käsitlema sugulises võtmes, kus vaataja röövib filmilt teatava nägematuse, tehes filmi nägemisaktis passiivseks ehk nähtavaks pooleks.
Erandkord oma Freudi ja Jungi lembusega võib lugeda Heast, pahast ja inetust välja niipalju fallilisi sümboleid kui tahab ja saada rahuldust oma penetreeriva pilguga filmi intiimsfääri tungimisest, aga mina, romantilise hingelaadiga, nagu ma vist ikka olen, leian, et filmivaatamine võib olla ka justkui lihtsalt temaga küünlavalgel toas käest kinni hoidmine ja rääkimine ning siis veidi analüütilisem ja sügavam lähenemine on justkui eelmäng või armatsemine, aga alles linatöö allutamine filmisemiootilistele vahenditele, süvauurimisele ja metakeeleliste terminitega töötlemisele on filmi külalislahkuse kõlvatu ära kasutamine.
Nüüd uue sajandi künnisel ei ole enam paslik taaskinnistada aegunud mentaalseid kategooriaid, seatud filmivaatamisele pimedamatel ja mustvalgematel kinokunstiuurimisaegadel. Filmivaatamine on kahepoolne toiming filmi ja vaataja vahel (jätame võrrandist välja filmilooja kui kõneleja ja tõstame adressandi rolli niiöelda sõnumi enda, keskendudes pigem pragmaatiliselt sellele suhtlusaktile, mis toimub näiteks kinosaalis või teleritoas), mitte tingimata vaataja poolne vaadatava allutamine vaatamisele, vaid ka vaadatava poolt vaataja peal korda saadetav näitamise akt – nende kahe tegevuse omavaheline sümbioos.
Võttes aluseks filmiuurija MNC loodud kategooriad, tema terminoloogia ja süütute filmide käsitlusraamistiku, suhestades seda kunstitõlgendamisprofessor Metsavana väärtkinouurimisvahendi ehk veteranisüsteemiga, võtame uurimise alla filmi Caligula. Jõuamegi nii tänase postituse seksuaalse loomu tuumani.
Esialgu väikesed korrektuurid uurimisraamistikus. Mannu käsitlussüsteemil puudub mitmemõõtmelisus ja väärtfilm olemlisel pole arvesse võetud atraktiivsuse dimensiooni. Kõik puutumata filmid võivad olla puhtad, aga see moodustab kõigest poole definitsioonist. Kui film on puutumata ja praktiliselt vaatamata, siis võib see olla sellest, et keegi ei taha seda vaadata, mis eristub tugevalt ihaldusväärsest, kuid kättesaamatust filmist, olles nõnda a la Youtube’i klipi formaati film, mis kangesti tahab, et teda vaadatakse, aga keegi seda sitta lihtsalt vaadata ei soovi.
Mida illustreerib ka juuresolev tabel. Esimesse veerandisse kuuluvad filmid, mis on kergesti kättesaadavad ja pealetükkivad isegi, aga keegi neid näha ei taha, neil puudub ihaldusväärsus/atraktiivsus. Teises veerandis on filmid, mida on kerge kätte saada ja mis on ka suurtele inimhulkadele atraktiivsed. Niiöelda populaarsed filmid, kes ka ei piparda kätteandmisega. Litsaka olemisega filmid. Kolmanda kasti (vasakult alumise) täidavad filmid, mida ei ole keegi näinud, aga mida keegi ka näha ei taha. N.ö keskmise youtube’i video kategooria. Ja alles neljandasse kasti kuuluvad väärtfilmid. Filmid, mida tahetakse näha, aga mis end ka lihtsalt kätte ei anna.
Otse loomulikult ei saa me Caligula puhul rääkida süütusest, ega puutumata/nägemata olemisest. Üllataval kombel aga päris hoorfilmiga tegu pole, jääb pigem sinna väärtfilmi ja massifilmi vahele. Ihaldusväärsust filmil muidugi on ja seetõttu ka asetumine horisontaalteljel paremale. Kes ei tahaks näha hollywoodi rahadega ajaloolist filmi antiikroomast, kus mängivad koos kolm oskarivõitjat ja meelelahutusfirma Hustler näitlejad ja kus on kujutatud värvikalt antiikorgiaid? Noh, täpselt. Kummaline, et film kuulsamgi pole.
Postitus tuli eelhoiatuse kohta nii seksivaene, et endal ka häbi kohe. Miks ma siis Fletchu minema peletasin? Et ükski lugeja päris pettuma ei peaks, siis lõppu mõned kaadrid kõnealusest kunstifilmist. Sellise kunsti levitamisele aitan ikka meeleldi kaasa. Postmodernismi hõng on piisavalt väike ja rohkem lähtutakse traditsioonilisematest kunstimotiividest, mis omased kõigile vanematele kultuurrahvastele – paljad naised, paljad noormehed, masturbatsioon, seks loomadega (siinpuhul hobune), seks kääbuste ja muude sünnipäraselt veidi õnnetumatega, intsest, genitaalne vägivald, suured peenisesümbolid, uriinimängud ja nekrofiilia. No mida sa kunstist veel tahta oskad:
Just eile vaatasime seda uuesti! Faak netist varastamine – CD1.avi ja CD2 olid erinevast kohast lõigatud ning see neitsivägistamise koht oli puudu. Aga no vähemalt kõige olulisem oli sees, Prokulusele käe perselöömine. Väga räige.
Filmi lõpus on ilmselt kõigil hea meel.
Hobusega seksi ju ei näidatud.
noh, jah, ei näidatud, aga teemana käis läbi. Keiser ärkas siiski hobusega hommikul ühes voodis üles.
Äkki ta võttis lihtsalt lemmiklooma ööseks kaissu
Oh sind lihtsameelset küll. Ehk võttis õe ka ööseks nõnda armsalt kaissu
Õde põrutati liiga otseselt ikka ekraanil, et saaks seda viimast uskuda.
Jah, hobusega oli jah nagu vihjamisi see asi. Youtube’ist leidsin veidi rohkem lõikamata klipi, kus ta enne voodisse pugemist veel hobust tagaotsale musitab ja ütleb kui ilus see on, aga ka too lõikamata variant sealt palju edasi ei näita.