filmiblog

Posted By Xipe on January 26, 2010

No lohistab Tõnu ühel päeval rahulikult koeralaipa läbi metsa ja leiab siis põõsast hunniku inimkäsi. Läheb mees selle jutuga politseisse ja  siis see põhiline kiusamine hakkab. Kõigepealt kiusabki Tõnut politsei…

Pärast kiusab teda üks mees, kes magab ta naisega, siis kiusab üks preester, kes ajab ta isegi kirikust välja (NB! Pärast Tõnu kiusamist kõnnib preester mööda kiriku seina taevasse) ja lõpuks kiusab teda üks 7000 aasta vanune saksa härra Herr Meister. Vahepeal kiusati teda aga kindlasti veel palju ja paljude tegelaste poolt. Ega seda kõike järk-järgu haaval nüüd täpselt ei mäleta, kes ja kus ja mis minutil Tõnut kiusas.

Koeralaip, koeralaip. Kõigil on mingi koeralaip kuskil. Ootasingi mina filmi, kus Tõnu tantsib mööda metsa, lagunenud tehasehooneid ja industriaalseid maastikke ringi, mugib toorest inimmaksa kahe suupoolega, endal pidevalt koeralaip kaenlas. Aga kas oli? Ei olnud.

Ma oleksin filmile kohe mingi tugeva hinde andnud, aga neid stseene oli ju tegelikult vähe. Oleks võinud olla näiteks tagurpidi näidatud jooksvaid asotsiaale või oleks olnud sellised lagunenud tehasehooned, kus kasvavad seinast inimpead välja või oleks metsas mõni kannatustes ägisev põõsas. Või okei, kui režissöörile meeldib nii väga äng, siis võib ju olla ka just ängist ägisev põõsas.

Kohe oleks film saanud no kaheksa vähemalt, aga siis nad näitavad mitu minutit lihtsalt kirikuseina või näiteks mingit eesti uusrikaste elu või siis jälle seda sama ängi.

Hea austusavaldus eksperimentaalkino klassikutele oleks näe tulnud tõesti, ainult, et eesti kõrg- ja teatrikultuur, sunnik, jäi ka otsapidi kaadrisse. Noh, teate, inimesed istuvad, vaatavad pikalt kaugusesse ja ei tee midagi või arutavad inimeste headusest.

Oleks võinud selle eesti kõrgkultuuri ikka, kui stsenaariumit üle lugedes silma ei jäänud, siis vähemalt hiljem välja monteerida.

Ja neid va eesti uusrikkureid ka näidati filmis. Mingil põhjusel. Nagu neid keegi tõesti näha tahaks. Ma arvan, et see oli jälle Tõnu suurte piinade illustreerimiseks näidatud, et mis inimestega ta teinekord lõunat peab sööma – eesti äriklassiinimeste ja -uusrikastega.

Asotsiaaliga oli tore koht küll. Rikkurid viivad siis talle viimaks ühe uhkema pidujoogipudeli. Mees võtab pudeli, valab joogist tühjaks ja pistab tühja pudeli kotti. Ei ta ei vala seda joogist tühjaks oma kõrri. Kena stseen küll, täis kahtlemata sotsiaalseid sõnumeid nii, et aja neid luuaga laiali, ehk isegi vihje sellele, et mees ei taha alkoholi, vaid söögiraha, aga no mida see mees tolle šampapudeliga (või oli veinipudel) ikka peale hakkab. Ükski automaat seda ei söö. Märksa elulisem oleks olnud, kui  kallab joogist tühjaks, hakkab juba kotti pistma, siis aga tuleb meelde ja vaatab veel, kas leiab 50 sendi või ühe krooni pandi silti kuskilt. Ei leia ja jätab pudeli etteheitvalt maha, et kuradi rikkurid, isegi nende pudelitest ei ole mingit kasu, nuhib ninaga õhku ja läheb siis hoopis kuskile, kus tudengid või töömehed joovad. Ma arvan, seal oleks veel paar nõksu rohkem sotsiaalset kriitikat olnud.

Kritiseerijad ikka kommenteerivad, et Veiko püüdis kujutada oma põlgust mingite inimtüüpide vastu. No vaevalt ta nüüd nii rumal oli, et arvas, et publik vajab näitamist kui ebameeldivad need eesti äriinimesed ja 90-ndate stiilis uusrikkad on. Veiko teab juba ammu, et see on kõigile niigi teada tõsi ja juba vanarahvatarkus, et üks uusrikas lauas on tüütus, kaks on aga peomeeleolu surm. See ei olnud ikka mitte mingi hiljaks jäänud kriitika nende tüütute lojuste pihta, vaid puht süžeeliselt vajalik. See illustreeris Tõnu kannatusi. Teate küll, pidi külmas õhus vedama kanget koeralaipa, sööma toorest inimliha, laskma politseinikel end käperdada ja pidi veel sööma lõunat koos uusrikastega. See kujutas veel eriti tabavalt seda Tõnu hinge sügavat ängi.

Ja siis see äng ka. Noh, käed põõsas ja koerad ja muu tõesti, aga äng. Äng on ju jälle selline pigem igav teema filmi jaoks. Äng on peaaegu nagu lunastus. Võib-olla natuke põnevam kui lunastus.

Tead, sellist tüüpi haige saast (loe kunst või noh moodne kunst), on hea vaadata siis kui kahest eeltingimusest on kinni peetud:

1) Sümbolid näevad ägedad välja. Olgem ausad – mööda kiriku seina üles kõndiv preester on äge.

2) Nende sümbolitega ei üritata midagi hirmtähtsat öelda inimhinge või muu sellise kohta. Teate küll, nagu vaatad ühte David Lynchi filmi, siis saad aru küll, et sinna ei ole mingeid tobedaid sõnumeid inimhinge kohta sisse punnitatud, vaid, noh, mehele meeldib lihtsalt haigeid sümboleid kokku mäkerdada ja siis kõrvalt kõkutada, et nüüd ta tegi midagi imelikku. Need ei pea midagi tähendama need sümbolid. Või veel parem ongi kui nad midagi ei tähenda ja saavad puhtalt ägedad välja näha.

Ja kui jätta kõrvale, et neist kahest punktist Veiko meil täpselt kinni ei pidanud, üritas ikka kõrvalt susata filmi sisse fraase, nagu inimhing ja headuse olemus, siis nagu lõpuks kokku tuli, oli see ju enam-vähem hea film.

Ainult, et neid põõsas olevaid käsi ja toore inimmaksa söömist ja mööda seina kõndivate preestrite stseene oleks võinud ikka tõesti tugevalt rohkem olla. No pistnud siis veel midagi sisse. Oli ju näha, et Õunpuu mõte lendas, keegi oleks talle võinud ainult kõrvalt muudkui surnud koeri ja inimsisikonda ja muud kätte loopida ja las siis poiss ainult mäkerdab kuni tal hoogu on.

Sest no kui mehel käis hoog maha ja parajasti inimmaksa ei söödud või preestrid mööda seinu ei käinud, siis oli see nagu mõni eesti film. Eesti film olemise asemel oleks võinud sel ajal aga minu arust näiteks näidata stseeni mahajäetud haiglas, kus Tõnut kiusab see mesilasekostüümis mees, taob teda muudkui surnud koeraga ja karjub talle tagurpidi lindistatud hispaaniakeelseid roppusi.

6,5/10

Category: Eesti filmid, draama, kunst, mindfuck, suhted, sümbolid, sürr
Tags: hendrik toompere jn, katariina lauk, püha tõnu kiusamine, taavi eelmaa, tiina tauraite, veiko õunpuu