Oscari võitmise mõjust filmi hindele – The Hurt Locker (2008)
Posted By Xipe on March 19, 2010
No pidi see Hurt Locker ikka selle oscari võitma? Kohe on justkui märk küljes. No ei saa ju kiita ja teistele soovitada filmi, mis võitis parima filmi oscari.
The Hurt Locker muutus oscari saamisega filmist, mida meeleldi reklaamid sõpradele ja ütled et hea film selleks, mille meeldimisest ikka pigem vaikid või nohised omaette. Oli seda vaja?
HL oleks võinud olla film, “mis oleks pidanud saama oscari, kuid jäi Avatarile alla, kuna oscarihindamiskomisjon on parajad lambad ja ei mõista head asja kui seda näevad”. Nüüd on see film, mis võitis parima filmi oscari.
Pärast auhinnasaamist filmi uuesti vaadates oli see kohe oma pool punkti vähemalt nõrgem.
Kui esimesel vaatamisel oli kolmas kolmveerand ehk “CSI: Bagdad” väike puudus, siis nüüd kestis see eriti kaua ja oli eriti kehv ning ebausutav.
No olgem ausad, see oli koht, kus režissööri naissugu viimaks välja lõi. Sai alguses normaalselt sõjafilmi teha, kuid siis pidi peategelane hakkama lõpus ikka pea laiali otsas taga ajama mingeid inimpommi valmistajaid. Kuni eeskirjade eiramine tuli adrenaliinisõltuvusest, oli okei, aga kui põhjuseks olid soojad tunded ühe iraagi poisi vastu, siis no enam nii okei ikka ei olnud.
Ja see ülesehitus. Hea mõte, aga teostus vajaks küll lihvimist. Omapärasus vajub lõpuks ära. Struktuurile üks missiooniolukord-teine missiooniolukord-kolmas missiooniolukord oleks kulunud ära veel mingi ühendav teema lisaks sellele, et tegu on sama üksusega ja nad on erinevates olukordades, harutavad pomme, snaipivad või mängivad CSI-d.
Aga ega film ainult halvemaks ka lähe teisel korral. Saab näiteks süžee asemel vaadata montaaži. Kellele ei meeldiks analüüsida siis montaaži ja kaameratööd kui film kipub igavaks minema?
Montaaž ja kaameraasetus on tõesti päris äge.
See nii ebatavaline ei ole, et toorema ja vahetuma tunde mõttes on enamus filmi üles võetud käsikaameratega ringi joostes. The Shieldi telesarigi tegi seda seitse hooaega järjest, et mingid jorsid lippasid pidevalt, värisev kaamera käes, mööda võttepaika ringi.
Kui kaameratöö ei ole, siis montaaž ja kaameraasetuse põhimõtted on aga küll üksjagu ebaharilikud, eriti see, et keskendutakse erinevatele detailidele, pisiasjadele, vaatenurkadele, millel puudub pidevalt selline järgnevusloogika, nagu filmides harjunud nägema oled. Hurt Lockeri montaaž on ju üles ehitatud erinevate süžeeliselt tähtsate kohtade või hetkede tajumisel, see ei ole nii ruumipõhine, ei hoia kogu aeg kinni 180 kraadi reeglist ja muudest filmides standardiks saanud ruumitaju kinnistamise põhimõtetest, vaid on suunatud kogemisele. Kui peategelasi keegi eemalt näiteks snaipib, siis on tavapärane, et teda näidatakse eemalt või teinekord ka kõrvalt. Siin aga võetakse selles olukorras snaipija või snaipija kõrval seisva inimese positsioon ja siis keskendutakse mõnele konkreetsele tajule. Näiteks eredale valgusele, mis pimestab nägemise. Sa näed mõnda momenti, mida tajub peategelane, sa näed krobelist maapinda, nagu demineerimisrobot, sa kuuled lasu häält ühe osalise seisukohalt ja siis kuuled teise positsioonilt ja vaatad üle raudtee roomavat vaenlast temaga justkui kaasa roomava mehe punktist, aga sa ei näe praktiliselt mitte kunagi olukorda erapooletu pealtvaataja kohalt. Praktiliselt iga kaameranurk on seotud mingi konkreetse seisukoha või positsiooniga olukorra suhtes.
Lisaks mõnusale montaažile parandab tegelikult filmi lõpp ka peamised varasemad puudused ära. Hea lõpp võib muuta terve filmi üksjagu paremaks. Siin muudab. See võtab ilusasti teema kokku ja ei tee suuri rumalaid üldistusi sõja olemuse kohta ega viska mingit ebasobivat ja ära käiatud sõjavastast või ameeriklasi ülistavat/mahategevat moraali. No on ju märksa huvitavam see kui sõjafilm, millelt saa ootad automaatselt sõjavastast või poliitilist seisukohta, ütleb hoopis, et sõda on ju täiesti harukordne kogemus ja selle mehe jaoks siin see on märksa huvitavam kui kuskil poeriiulite vahel erinevate kellogs kornfleikside vahel valida.
Julge positiivse vaatenurga eest tugevad plusspunktid!
Hehee. Nüüd blog.tr.ee tunnistab jälle ka nende filmiblogide postitusi, mis varem kvaliteedi pärast välja praagiti, aga näitamaks, et mu postid on ikka paremad, avaldatakse minu omad igaüks kaks korda. Vaat see on klass.
Nuvat. Nüüd ma sain siis aru, mida sa silmas pidasid. Enne oli mul kerge kahtlus, et kas soovitasid seda kui head vilmi või kui halba vilmi
Jah, mõtlesin sulle ka vastuseks linkida siia, aga tegin posti ära ja jõudsid kohe ise.