Reportaaž Haapsalust [Episood 1]
Posted By Xipe on May 4, 2011
Jah, neid on terve blogipuu niigi täis, aga täpselt üks HÕFFi kokkuvõte sobib veel ära, kas pole.
Võtan oma õlgadele kohustuse teha see viimane ülevaade, alles peale mida kaotab asi mõtte ja mõõdutunde.
See algas reedel. Üritust ennast ma mõtlen. See laste zombideks maskeerimine ja mööda Haapsalut ringi käima ärgitamine ei kätkenud endas päris seda tõmmet, mis esimeste aastate üritused papproigastega peksmise ja saalide ümber paigutatud interaktiivsete installatsioonidega ja ei päädinud seetõttu kohale minemisega. Kajastan hoopis üritusi, mis tulid sealt edasi.
Ehk siis algasid filmid. Õues. Lossivaremete vahel.
Ja neist esimene oli…
Leipzigisse (2011)
Kusjuures festivali ainuke lühifilm.
See film oli arstitudengi-horror ehk, et arstitudeng Tartu Ülikoolist läheb väikeasulasse praktikale ja satub seal kohalikega verisesse konflikti, mis kätkeb endas heinaharke ja müramist heinakuhjades ja sidumismänge aidas. Nad killivad teineteist. Tagamõttega vist, et mõlemat osapoolt tabas ootamatu hullus.
Kui sa ei takerdunud filmi vaadates liigselt küsimustesse, nagu “mis?”, “miks?”, “kes?” ja “mispärast?” , siis kannatas vaadata küll.
Hinne 6/10
See sai läbi ja suur osa vaatajaskonnast kadus nagu tuhka.
Siis algas aga…
Amfiibelukas 3D (2010) … edasi antud hiilgavas LossivaremeVisioni kaksdees.
Amfiibelukas teadupärast oma olemiselt ei ole päris liha ega kala ja seda on osavalt ka filmis edasi antud, ehk et ei ole ei piisavalt A ega piisavalt Z ehk et sellel ei ole ambitsioone olla vägevam kui “Mega Shark versus Giant Octopus”, aga samas ei püüa olla lõpuni sügava karakteriuuringuga draama-põnevusfilm lapsorjahädast Indoneesias. Ometi nagu tahaks olla vägeva amfiibelukaga 3D film küll, aga ei saa päris üle piiri minna, sest siis ju loobuks oskarinominatsioonidest justkui paugult ise ette ära.
Raske dilemma, eksole.
Sellise filmi tegemine ootab eksole seda, et sa paaril korral lased hiidskorpionitel veest välja hüpata ja arvutiga tehtud lennukeid taevast alla hammustada või seda, et põnevamates kohtades nad hüppavad sisse Indoneesia kaldauberikesse ja pambusmajakestesse ja kokkupõrkel plahvatavad.
Märkimisväärse puudusena seda siin ei tehtud.
Kahepoole-kirvega Indoneesia Elvis tegi selle küll osaliselt tasa.
Temast mul kahjuks pildimaterjali ei ole.
6/10
Seega, et amfiibelukas oli siiski piisavalt mõnus, ja et ülemäära külm väljas ka ei olnud, siis see kokku tingis, et filmi poole pealt ära minema ei hakanud, mis omakorda tähendas, et järgmine film majas sees oli juba oma pool tundi peal olnud kui me sinna jõudsime.
See oli norra film “Tumedad hinged” (2010).
Läksin ise selle filmi puhul hiljem kaasa teiste vaatajate äärmusliku negatiivse kriitika hooga, peaaegu unustades ära, et tegelikult ei olnud ta nii halb üldse.
Kui need erinevas mõõdus akutrellidega oranžis tunkes mehed kõrvale jätta, siis nafta asemel maapõhjast tulnud must löga oli äge ja oleks see film pakkunud oranžides tunkedes meeste maailmalõppu soodustava hierarhilise organisatsiooni (hierarhilise organisatsiooni, mille hierarhilist jaotumist näitas akutrelli pikkus) asemel midagi muud, oleks film saanud päris hea olla. Aga ta muidugi ei olnud, sest akutrellimeestel oli päris suur roll.
See tähendab, et nii 4,5/10
Ja siis tuli viimane film. Selleks oli kindlasti väga sotsiaalkriitilist tagamõtet kandva nimega “Sinine, punane ja valge” (2010) .
See film oli päris pikka aega pärast pihta hakkamist aga hoopis tARTuFFi film, misjärel ta muutus viimaks HIV-draamaks, millel oli kerge maik, et ehk näeb varsti verd ka ja siis viimaks keeras selliseks ära, et nägi verd ka. Aga ta ikkagi ei teinud seda päris nii edukalt kui oleks sobinud ja tegelaste psühhiks pööramises oli igal pool mingi nõks vahelt ära.
Nõme asi see draama, eks. Nõuab psühholoogilist usutavust või midagi sellist.
Väike nõks kuskil puudu ja mingi lammas paneb kohe kaheksa asemel 6/10
Kui see film lõppes, lõppes aga reedene mängukava hoopis otsa ja meie esimene episood seega ka. Järgmine episood ilmub ideaaljuhul teie lähedasse guugel riiderisse või blogipuusse lähipäevil. Või -nädalatel.
***
Filmiblogi reportaaž! Kõigile neile, keda huvitab, mis Haapsalus tegelikult juhtus! Püsige meiega! Ülevaated filmidest ja võib-olla natukene ühte diskot.
Ma tahaks kobiseda selle sini-puna-valge kajastuse üle su postituses.
minu arust see film ei üritanud kujutada seda, kuidas keegi psühhiks ära läks, seega ei saanud ta seda ka poolikult teha ja seega ei saanud ta selles ka ebaõnnestuda.
minule jäi mulje, et see film oli korralikust vanakooli kättemaksust ja veritasust ja sellisena oli see pädev.
Ma ütleks siiski, et siin oli seda osa ka, et kuidas tegelased selleni jõuavad, mis lõpus juhtub. Seda oli filmis kusjuures üksjagu.
Oma pooles osas oli ta mitte ma-lähen-nüüd-maksan-kätte-kõigi-vahenditega-nendele-kes-mulle-tähtsale-inimesele-nii-tegid film, vaid ta oli ka selline näe-see-inimene-käitub-nii-sest-taga-juhtus-kunagi-see-ja-tal-on-kodus-selline-olukord-ja-mis-ta-nüüd-edasi-teeb film.
Ja ühelt filmilt teisele üle minemisel tuli kala sisse.
See oli mu reedene lemmikfilm.
kuule mul ka põhimõtteliselt.
enam-vähem
Ei. ei tulnud.
See oli täiesti normaalne ühed-inimesed-tegid-nii-sest-nad-tahtsid-keppi-ja-nad-ei-osanud-karta-HIVi-ja-teine-inimene-tegi-nii-sellepärast-mis-temaga-lapsepõlves-tehti-ja-kolmas-inimene-tegi-nii-sest-esimesed-inimesed-kes-ka-HIVi-olid-saanud-killisid-ära-teise-inimese-keda-see-kolmas-inimene-tähtsaks-pidas-ja-mille-kohta-ta-nüüd-arvab-et-oleks-ainult-sobilik-kui-nüüd-need-esimesed-inimesed-ka-surma-saaks film.
Kõik tegelased olid kogu aeg olemas, alates filmi algusest ja käitusid kogu filmi jooksul oma tüübile ootuspäraselt. Noored pool-boheemlaslikud rokkar-nolgid; HIV positiivne nümfomaan, kellel oli lihtsalt täiesti savi, kuna kasuisa teda juba neljaselt vägistas ja Iraagi veteranist ekssõjaväelane, kes on erru läinud, kuna otsib elult midagi muud.
Kui selline seltskond kokku ühte filmi visata on ainult loogiline, et rokkar-boheemid saavad HIVi. See, et nad HIVi saamise peale natuke närvi lähevad ja, et see üks, kes eriti HIVi sai vahepeal tüdruku kallal vägivaldseks muutub on ka küllalt ootuspärane. Ja ma ei ütleks, et see halvasti oli mängitud. Kui see iraagi-veteran, kes elult midagi muud ootab, juhuslikult kohtab seda HIV-positiivset nümfi, kelle välimus ja kerge hoolimatus elu vastu teda võlub on ju ka ootuspärane, et temasse kiindub (eriti arvestades, et tüdruk talle HIVi ei anna). Kui nüüd need kaks asja kokku panna ja arvestada, et kuigi see erusõjaväelane on ka ise veits boheem ja kunstihing – otsis lihtsat elu ja siirast armastust – oli ta ka i-take-no-bullshit-from-no-one mees, Iraagi veran ja puha. Seda, et ta konkreetne vend on näitas ta ju kohe – stseenid. kus tüdruk ta kotis soris, kus ta tüdrukut peldikusse lohistanud mehhiklase mutrivõtmega läbi tagus, kus tüdruk ta toas magada tahtis. Tal oli koguaeg selline suhtumine, et tüdruku trikid teevad talle haiget, aga ta austab ja armastab teda ja sellepärast temale ise midagi ei tee, ja kui keegi teine teeb (mehhiklane), siis nalja ta ei mõista. Mehhiklane, kes oli juba tüdrukult mitu korda keppi saanud, sai oma liigse pealetükkivuse eest mutrivõtmega. Hingevalu silmis, aga olles konkreetne vend andis see veteran talle pihta. Nüüd kui need boheem-nolgid ta armastuse ja austuse objekti lausa ära tapsid andis see veteran neile täpselt samamoodi, hingevalu silmis, pihta. Ja ei olnud seejuures mingit sellist neo-romantismist kantud fantastiliselt sadistlike kättemaksude leiutamist. Oli lihtsalt suhtumine, et “te tegite mulle maailmas kõige kallima inimesega nii, nüüd te raisad ei vääri enam elu”. ja teostas selle asja konkreetselt ja effektiivslt.
Mees käitus nagu sõjamees ja seejuures kogu filmi jooksul väga järjepidevalt. (Sest mida teevad mehed iraagis kui nende üksusest keegi rünnakus surma saab? Korraldavad järgmises külas korraliku veresauna. Lihtsalt hingel hakkab selle peale kuidagi kergem…)
Minu arust on see oma põhiasjades äärmiselt loogiliselt kulgenud film ja kõik sündmused, mis filmis juhtusid oid väga hästi ära põhjendatud millegi muuga, mis ka filmis juhtus, või mida seal mainiti. Ja see on selle festivali filmide ja noh.. üldse filmide puhul üsna harv nähtus.
Hea kokkuvõte. Punktid selle eest kohe.
Aga, okei, lähme süviti. Probleem on selles, et kohas, kus asi vägivaldseks läks, hüpati väga kergelt üle küsimustest, millele kulunuks ära rohkem tähelepanu.
Esiteks see näide, mis ma varemgi tõin. Peategelane (nimetame seda habemega kättemaksjat nii) avastab, et tüdruk kadunud, leiab baarist puruks klaasi ja baari eest selle, mis ta leidis (ehk värskendad mälu selle osas, mis see oli, ma täpselt ei mäleta) ja mida lasi oma CIA kontaktidel uurida. CIA kontakt tuvastab, et see kuulus mehele x (juhuslikult ühele röövijale).
Peategelane sajab seepeale tollele mehele koju sisse, teibib mehe perekonna kinni ja kukub väikest peretütart noaga pussitama.
Jah, see võib minna sellise Iraagi mehe mentaliteediga hästi kokku. Sajame sisse ja hakkame lahmima on probleemile täiesti mõistlik ja aja poolt hulgaliselt positiivset kinnistust leidnud lähenemine.
Aga siiski, nagu wtf? Selle järgi, mida vaatajale selgelt kujutati selle kohta, mida peategelane teab, võinuks mees, kelle koju ta sisse sadas olla a) suvaline möödakäija, b) keegi, kes nägi rüselust, üritas seda tüdrukut hoopis aidata ja pillas midagi maha või c) kurat teab kes.
Jah CIA mees võis talle mingit infot otsitud mehe kohta anda lisaks sellele, kes ta on ja kus ta on. See jäi aga ekraanilt välja. Tuli kõik ise välja mõelda. Kui tegu oleks sellise mõtle-ise-välja-mis-toimub tüüpi filmiga, poleks see miinus, et aga ei olnud selline, siis leian veendunult, et SELGELT välja ütlemine oleks muutnud filmi paremaks. Selline aa-jah-see-kuidagi-jookseb-tegelikult-kokku lähenemine läheb miinuseks stsenaariumikirjutaja kapsaaeda kuni ei tuvastu mõni muu süüdlane.
Sealt aga tuli neid veel.
Tagant järele annab jälle ära põhjendada ja võib-olla esmapilgul näib kui pisiasjas norimine, aga kohe pärast seda mainitut tuli näiteks:
miks too esimesena küsitletu andis välja kogu seltskonna? Ta ilmselgelt ei andnud infot seisus jumala-eest-et-sa-mu-perele-liiga-ei-teeks-ma-räägin-kohe-kõik-ära. See mees küllalt konkreetselt kaalutles, mis infot ta välja annab. Ja siis küsitlus lõppes küsitleva poolt küsimusega “kes ta ära tappis?” Lihtne vastus on, et too üks poolboheem-rokkar. Las kannatab oma tegude eest.
Sellele järgnesid aga stseenid, kus peategelane käib läbi kõik teised osalised kuni lõpetab selle tapjaga.
See ei ole muidugi väga suur küsimärk. Me tuvastame hiljem, et tüdruk on tükkideks jagatud ja võib-olla mingi verevendluse pakt sõlmitud, stiilis kõik-me-koos-lähme-selle teadmisega-hauda-ja-võtame-endale-väikese-tüki-tüdrukust-koju-kaasa-ja-pistame-külmkappi-et-seda-kinnitada. See aga juhtus…
Väljaspool ekraani.
Märkimisväärselt palju asju, mis võiks tekitada küsimusi, toimus väljaspool ekraani.
Lisaks. Kategooriatesse lahterdades “boheemlane teeks nii”, “sõjaväelane teeks naa” sisse seatud liigituste järgi, mida üks inimtüüp teeks või ei teeks, võib asi toimida.
Konkreetsete tegelaskujude järgi, tead, ei tea.
Punnitatud.
Ehitati üles mingid tegelased ja siis hakati neid vägistama mingisse mustrisse.
Jaanus, ma olen Ivariga 100% nõus!
no ole ole terviseks.
Ma olen 80% nõus. No lasknud seal paaril keerdel mõne minuti settida või oma mõnikümmend minutit filmile pikkust juurde kruttida oleks ju väga hea film.
Ei maksa ju kõike ka puust ja punaseks ette teha
et nagu kui mõnes filmis tegelasel pastakas hüppab ühest särgitaskust teise ühe kaadrivahetusega või LOTRi filmis on taevas näha lennukit lendamas, siis ei ole tingimata tarvis seletada, KUIDAS see juhtus, sest see on osa filmimaagiast.
Su jutus on iva. See võtaks kohe filmist seda müstilist hõngu ära.