HÕFF: Laupäev [ehk Episood 2]
Posted By Xipe on May 6, 2011
Pärast seda kui reportaaži esimest poolt on saatnud edu oleks teise ja kolmanda osa mitte tegemine ju võrdväärne sellega kui jätta pärast Matrix ühte teine ja kolmas tegemata.
Aga ma kinnitan, et minul tegelikult tõesti kohe alguses oli plaanis teha triloogia.
Mistõttu kronoloogiliselt loogiline oleks jätkata laupäevaga, eksole.
Laupäev algas hommikuga.
Valetan.
Laupäev algas pärastlõunaga.
Pärastlõunaga alustamine muide tähendab viimastel HÕFFidel seda, et oled mingi filmi juba sisse maganud.
Ja see tähendab, et esimene film oli nüüd hoopis “Teispool musta vikerkaart” (2011)
"Beyond the Black Rainbow"
See esimene, see oli no selline tsill film. Selline, et laseks kohe silma looja tüüpi tsill, teate küll.
Mina selles filmis hindasin rohkem neid kohti, kus ei ole nagu ainult ühe süntesaatoriklahvi all hoidmise muusika, mida oli praktiliselt terve film, vaid tuli sisse ka erinevaid nüansse, nagu kerge rütm ja ajutine tempo isegi – kohad, kus kasutati kahte klahvi või tehti selle ühe klahviga sellise ühtlase unina asemel näiteks tõn-tõn-tõntõn-tõn vahepeal.
Vaat need olid need paremad kohad.
Aga need kirevad värvid ja nägude sulamine ja see varem ette lubatud Cronenbergi mõjutus seal umbes keskel olid muidugi ka head.
Kokkuvõttes ütleme, et kuigi kindlasti oleks saanud parema filmi kui filmis tõesti oleks midagi toimunud, siis ma küsin, et kas ta oleks siis ikka olnud samasugune uniselt tsill?
5/10
Enivei seejärel tuli, kui ma õigesti mäletan, siis too film tollest mööda maja ringi käivast lapsehoidjast.
“The House of the Devil” (2009)
"The House of the Devil"
Ja see on juba tegelikult peaaegu nagu päris õudukas ja see, mis filmi lõpus juhtub ja mida ma ette ei reeda (kannatage ise terve film ära) peaaegu, et muudab kogu filmi heaks.
AGA kui teinekord hea lõpp parandab kogu eelneva, siis siin seda ikka ei juhtunud. Ta parandas selle nii veerandi osas, sest see kuivõrd mittemidagi ütlev see eelnev osa on, oli lihtsalt liiga laiahaardeline.
Paneb mõtlema, eksole, et ehk klassikalise ülesehitusega õudukad on tõesti oma ajastu lapsed ja võib-olla tänapäeva inimene ei oskagi hinnata sellist rahulikku filmi. No näiteks sellest, kuidas üks tüdruk muretseb lapsehoidjakoha pärast, käib ringi mööda maja, tellib endale pitsat kuni põnevamate kohtadeni, nagu see, kus peategelane peaaegu kutsub politsei kui ta kuuleb mingeid hääli.
Vaat kaheksakümnendad olid teised ajad. Siis veel oleks teinud sellist filmi ja inimesed oleks nautinud.
5/10
"Trolljegeren"
Sellele aga järgnes “Trollikütt” (2010), mis juba oli hea film.
Film elektriliinidega Norras spetsiaalsetesse reservaatidesse ära eraldatud trollidest, kelle puhul Norra valitsus tegeleb aktiivselt nende olemasolu salgamisega.
Ja selle, et film kolmandas neljandikus venib, parandab ta elegantselt sellega, et ta neljandas neljandikus ei veni. Niimoodi trumpab ta kohe üle need kaks eelmist filmi. Need, nagu me mäletame, hiilgavad mõlemad täiesti läbivalt just selliste neljandikega, milles midagi ei toimu.
Ja kui trolle on olnud, käsikaameraga ringijooksmist ka, siis tulevad lõputiitrid ja Norra black metalit ja see Edvard Griegi trollide tants.
Ehk kokkuvõttes väga hea.
8/10
"Stake Land"
Köögilauafilm “Stake Land” (2010).
Film zombidest, kes on tegelikult vampiirid – elukatest, kes käituvad nagu zombid, aga lisaks sellele tahavad juua verd ja nendest lahti saamine kätkeb puuvaiadega rinnakorvis sonkimist.
Need elukad on muide üle võtnud suure osa maailmast ja kus neid ehk ka ei ole, seal on hoopis üks usurühmitus, kes on ristisümbolile teravad hambad külge joonistanud, hakanud kuulutama jumala tahet ja viib seda täide teistele asulatele zombivampiire kaela visates.
Igasuguseid selliseid maailmalõppe on kahtlemata varem tehtud, nähtud ja olenevalt juhtudest vaadatud või mitte vaadatud, aga see on täiesti huvitavalt kulgev lugu, mispärast see ei peaks tingimata olema üks neist mitte vaatamist leidvatest variantidest.
Ja mis seda sentimentaalsust puudutas, siis no drastiliselt filmi taset alla tõmbav ju ei olnud. aga no palju oli jah.
7/10
Aga sellega me oleme jõudnud läbi maratoni eelviimase filmini, mille nimi on “Pumppüssiga kodutu” (2011).
"Hobo with a Shotgun"
See on pumppüssiga kodutust. Ja teda ümbritsevast vägivallast ja kuritegevusest ja sellest, mida üks kodanik saab teha, et seda muuta. Kui tal on pumppüss.
See esialgu veel pumppüssita kodutu kogub raha, et osta endale muruniiduk ja ta teeb seda läbi raskete katsumuste kuni hetkeni, mil ta mõistab, et parem oleks osta selle raha eest hoopis pumppüss ja koristada ära veidi seda kuritegevust, mida nüüd on ülemäära-igalpool.
Ja tuleb välja, et see ahvime-lõbusalt-seitsmekümnendate-šhokifilme film on märksa lähemal sellisele usutavale ehk-need-mehed-lähevadki-milleski-üle-piiri filmile kui need Tarantino ja Rodrigueze tehtud asjad.
Wes Craven ütles kunagi, et filmiga kellegi hirmutamiseks pead sa neid kõigepealt hirmutama iseendaga.
Siin see moment on ju täiesti olemas, sest no filmis näitlejatel kogu aeg selline pilk silmas, et kurat, nad on kõik otsast otsani sellist sõgedat vägivallakihku ja energiat täis aetud, et kurat teab, mida teevad. Jah, see lõpupoole läheb juba selliseks firmamärgiks, et pooled tegelased ainult esitavadki oma dialoogi karjudes ja nagu nad tahaks vestluspartneril kohe kõri uisuga läbi lõigata ja kui te tutvute tegijate eelmise lühifilmiga tapjakuuskedest, siis märkate, et see oli neil käpas juba siis.
On ikka seda autentset “haa, ma saen tal kahemehesaega pea otsast!” energiat, mida tavaliselt sihukestes filmides ikka palju pole, et reeglina on kas selline passiivne ja energiata vaata-mida-režissöör-paneb-mind-tegema-ja-ma-üldse-ei-taha-seda-teha või on selline lõbus, et haa-vaata-ma-tapan-teda-murutrimmeriga, aga sellist õiget ma-praegu-võib-olla-tõesti-sajan-kellelegi-rusika-või-kurikaga-näkku-ja-see-on-jummala-mõnus emotsiooni ikka näitlejad tavaliselt ei paku.
Muidugi film ise nii palju mõnusat nalja ei pakkunud kui Machete või see sama tapjakuusefilm – ehk asjaolu, mis ühes mõttes on nagu halb, aga teises mõttes ei ole nagu ka.
8/10
Mis seejärel tähendas aga, et kätte jõudiski “Karate-Robo-Zagobaborabababari” (2011) aeg väikeses saalis. Mis film nagu lubas, aga kõigi oma lendavate persete ja tissidest välja tulevate draakonitega ei vedanud ikka lõpuks nii kaugele välja kui oleks võinud ja varsti pärast muai-thai-kung-fud kadus nagu lõbusus ära ja kui vahele viskas selliseid naljakamaid japanisme, siis enamus aega oli suhteliselt tüütu.
Oli nagu imelikke ja wtf? asju kokku pandud küll õige jaapani kino kohaselt, aga kui neil ikka mingit õiget hinge ja vaimu taga ei ole või mingisse haaravasse konteksti kokku pandud pole, siis ta on, noh, lihtsalt imelik ja selline “ja siis”.
5,5/10
Pärast robo-zaborari said filmid läbi ja järgnes discoprogramm Ehte kohvikus. See pakkus muidu täiesti olesklemist ja vahele oli pistetud raske roki, metalli ja filmimuusika helisid, millel oli aga kõigil komme kohe varsti vahetuda millegi tümpsuma või räpima või tehnoma või trance’imaga välja nii, et keskmise loo pikkus oli arvatavasti umbes 20 sekundit. Ei lasknud küll nii ühtegi laulu mõnuga kuulama jääda või selle järgi tantsima hakata, aga tekitas tunde, et kui pistaks mingi kommi põske või limpsiks mõnda postmarki tagant, siis arvatavasti täiesti käraks. Mõnda aega oli ühesõnaga disco, aga siis varsti tuli hoopis voodi ja mingi aja pärast pidi tulema järgmine päev.
Aga teise osa lõpus ei saagi mingit head kokkuvõtet teha, sest sündmustik veel jätkub.
See DJ-set oli ikka jumalik!
Sa vist mõtled seda Ehte kohviku asja.
No eks see on. Rikun end enne täismõõdus laulude kuulamisega ära, siis ei oska täisväärselt hinnata seda.
Aga oli küll täiesti hea.
Kiidan ka!
Oleks täispikkuses lugusid lastud, poleks ju neid ühe õhtu sisse nii palju mahtunud nagu mahtus. See pidu lõppes seal vist kell 6 hommikul ja isegi Trash seisis hommikul veel püsti – see on hea märk!
ma ei tea, kuidas tal üldiselt hommikul seismisega on, a kui sa viitad, et ta tavaliselt ei seisa, siis äkki te andsite talle seekord liiga vähe juua.
Lihtsalt üks mõte.